Miks on juhina ülimalt tähtis olla haavatav?

Foto: Vida Press

Kathleen Kanervikko kirjutab portaalis Motivaator, kui oluline on meeskonnas inimlikkus ja juhi haavatavus.

Kas sinu töötajad julgevad sulle öelda, kui nende töö on mõjutatud eraelulistest raskustest? Kui nende haige ema sattus vanadekodusse ning nad ei suuda juba mitmendat päeva keskenduda? Kas sinu töötajad julgevad sinu jutule tulla, kui nende puhkusepäevad on otsas, kuid nad väga vajavad lihtsalt paari päeva veel? Kas nad riskivad anda sulle konstruktiivset tagasisidet? Noomida sind hilinenud boonustasu eest? Ja avaldada oma arvamust, tuua esile oma ideid ning küsida sinu nõu? 

Ehk: kas sa lood oma töötajatele haavatava keskkonna, kus igaüks saab olla tema ise ilma maskide ja kaitsemüürideta?

Tõsiasi on see, et iga meeskond on oma juhi nägu. Fakt. Kui sa juhina vastasid kasvõi ühele eelnevale küsimusele vastusega «ei», on sul kindlasti mõtlemisruumi, kuidas seda koheselt oma meeskonnas muuta. Muidugi on meile juba lapseeast sisse süstitud arusaam, et juht peab olema teistest kõrgemal positsioonil. Ta on see, kes on kõige targem, perfektsem, väheste vigade ja eksimustega ning teiste poolt austatud ja kardetud. Tegelikkuses selline versioon aga tänapäeval ei tööta. Mida «ideaalsem» ja «võimukam» on juht, seda enam üritavad ka alluvad juhi sarnaselt «veatud» olla, mis viib aina suuremasse omavahelisse distantsi, julgemata näidata oma tõeliseid tundeid, arusaamu ja ideid.

ChangeLabsi tegevdirektor Pete Sheahan väidab, et suurim motivatsiooni lõhkuja on häbi. Seda ei saa küll mõõta, aga see hõlmab ning tuimestab peaaegu kõiki. Tööpaigas on häbi see, mis ei luba töötajatel oma ideid väljendada, juhile väärtuslikku nõu anda ning tähtsa kliendi ees oma arvamust avaldada. Pete’i sõnul ongi seesama tunne, et me pole piisavalt ideaalsed, väärtuslikud ja head, vastuseks küsimusele, miks paljud firmad kunagi edukaks ei saa. Kui töötajad on sama «kaitses» nagu nende juhid, ei ole loomingul ega innovatsioonil võimalik kasvada. Samal ajal kui juhid julgustaksid oma töötajaid arvamust avaldama, loomingut kultiveerima, uusi mõtteid «brainstormima» ning koheselt oma tundeid väljendama, siis pikapeale lahustuks ka töötajates hirm riskide ees. Ja olgem ausad - innovatsioon saab juhtuda vaid konstantselt riskides.

Kuna häbi on otseselt seotud ju haavatavusega ja olemata haavatavad ei suuda me vastu astuda ka häbile, tuleme tagasi haavatavuse vajalikkuse juurde tööl. Haavatavus on Brene Browni sõnul midagi, mille puudumisel ei saa me eales elada täisväärtusliku elu. Selle asemel, et tunnistada oma vigu, oma hirme, häbi ja tumedamat poolt, surume me pikalt kõik emotsioonid alla, tehes näo nagu me oleks ideaalsed, probleemideta ning alati naeratavad robotid. Pikas perspektiivis on allasurutud emotsioone aga nii palju, et me ei suuda enam olla kaastundlikud, inimlikud ega näha oma tõelisi tundeid, muutudes iseendale täielikult võõrasteks. Kas see on aga õnneliku elu valem? Ning olles töötajatena suurel distantsil oma meeskonnaliikmetest, pidevalt hirmul, kuidas mingi käitumine teistele näib ning igaveses kaitses, et oma nõrku külgi varjata – on kindlasti ka eduka firma valem, eks? Kas see on eeskuju, mida juhina oma töötajatele näidata ja vanemana oma lastele?

Või on see midagi, mida saad just sina iseendas muuta, et ka teised pidevast hirmust ning kaitsemüüride küüsist vabastada. Tegelikult soovib ju iga töötaja olla oma kolleegidega lähedane, oma juhiga võimalikult haavatav, et tööalaselt areneda ning iseenda vastu täielikult aus.

See aga jääb iga juhi enda südametunnistusele, kas tema oma töötajatele sellist võimalust pakub – sõltudes otseselt sellest, kui haavatavaks ta ise jääb.