Naiste Tantsupeo sõba on saanud inspiratsiooni Kambja tanulindist. Külluslike mustritega kaunistatud siidpaelad olid justkui krooniks ilusatele tanudele. Tanulint kinnitati kuklapalistuse keskkohta ja nõnda vabalt rippudes kaunistasid lehvides igat kandjat. Tanu ise oli kuni 19. sajandini nii mõneski Eesti piirkonnas abielunaistele kohustuslik rõivaese, see oli abielunaise tunnus, see justkui sümboliseeris mehe ja naise liitu - kirge ja armastust.
Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.