Sofi Oksanen: Oma rahaga ei tohiks toetada ebainimlikkust!

Sofi Oksaneni saabumisest annab märku kontsakingade klõbin kivipõrandal. Kui ta nurga tagant nähtavale ilmub, hämmastab esmalt tema haprus. Sofi olek on lummav, energia massiivne, kuid keha miniatuurne. Ta meenutab pigem õrna portselanfiguuri kui südikat sõjaprintsessi. Ja ometi kinnitavad Sofi teod, et ta tormab kartmatult võitlusse ebaõiglase suhtumise vastu naistesse, relvaks looming. Kuidas ta julgeb? Mis teda käivitab? Viimatisel külaskäigul Eestisse jagas Sofi Arteriga tänapäeva maailma kriitilisi ja hingekriipivaid teemasid, mida keegi meist tuima näoga kõrvalt vaadata ei tohiks. Lugu ilmus Arteris 5.06.2016

Sofi Oksanen näeb välja nõiduslik. Tohutult suurt eebenimusta juuksekrooni ilmestavad türkiisi ja ametüsti karva salgud, nahk on paberõhuke ja kahvatu. Tema miimika on rauge, nägu väga väljendusrikas. Justkui moodne Lumivalgeke süngevõitu muinasjutufilmis. Väga kaunis, aga veidi ebareaalne. On see fassaad varjamaks midagi, mis väärib varjamist?

Oma isikupärast stiili pole Sofi loonud selleks, et kirjanduslikku talenti efektsemalt esitleda.  Enda sõnul ei vaja ta ka välist kaitsemüüri nagu tema raamatutes korduvad tundlikud ja erilised peategelased. Ta lihtsalt näeb välja nii, nagu talle meeldib. «Igaüks vajab hobi, mulle on selleks eneseväljendus stiilis,» mainib ta.

Sofi Oksanen. Foto: Jaanus Lensment

Igal juhul on tulemus hobile kulutatud aega väärt. Lihtsameelseid ja üheselt mõistetavaid sõnumeid Sofi oma look’i sisse ei kirjuta. Küllap ongi eesmärgiks panna inimesed märkama ja mõtlema – täpselt sama siht nii loomingus kui ka stilistikas.

Sofi kirjutab ajaloodraamadest, röövellikust kaubandusest, ebainimlikest ilustandarditest, vägivallast, surmast ja tragöödiatest. Aga ta ei tee seda üksnes sellepärast, et need teemad kütavad kirgi ja hoiavad lugejaid oma kütkes. Kirjanikul on selge arusaam, et kirjanduse kaudu saab inimeste mõttemaailma muuta märksa tõhusamalt kui krimiuudiste, poliitika või reeglitega. Ühiskonnatundliku ja sotsiaalselt erksa isiksusega sõelub ta oma lugudes välja õhus olevaid meeleolusid. Tema eesmärk on ambitsioonikas – võidelda ebaõiglusega. Juhtida tähelepanu. Ehmatada. Hoiatada.

Eestimaa pinnal leidub vaevalt inimest, kes Sofi Oksaneni ei teaks. Eesti okupatsiooniajalugu kirjeldavate romaanidega on ta ilmselt siinse riigi maailma kaardile kandnud värvikamalt kui nii mõnigi mainekujundusprojekt. Südame poolest on Eesti-Soome segaperekonna lapsel patriotismi lausa mitme inimese jagu. «Ma olen mõtelnud, kellena end tunnen. Ja tean, et kõige rohkem Euroopa kodanikuna! Maailm on liiga väike selleks, et ülearu rõhutada riigipiire.»

Kirjanikuna pole sa meelelahutaja, vaid maailmaparandaja. Miks kõnetas sind su uurimas romaanis «Norma» just juuste temaatika?

Juuksed on universaalne naiselikkuse sümbol igas kultuuris, see on alati olnud tähendusega asi. Rituaalne, usuline, eluline tähendus. Minevikus näitasid juuksed inimese staatust, perekonnaseisu ja palju muud ning ega see tänapäevalgi suurt muutunud pole. Peame endiselt kauneid pikki juukseid ilu sümboliks ja naise krooniks, mida kõik enesele ihaldavad.

Rapuntsel on alati olnud minu lemmikmuinasjutt, küllap on see meile hingelähedane. Soomes on ju oma Suomi-neito – blond ja pikkade juustega. Baltimaade ilusa naise sümbol on üsna sarnane. Selle teema ümber sain koondada palju muud olulist naiste maailmas.

Juukseid on lihtne kasutada platvormiks, et ühendada ja edasi anda muid tõsiseid teemasid ja naiste ellu sekkuvaid ärisid. Juuksetööstust ei loeta tõsiseks teemaks, aga tegelikult on see meeletu mahuga ja plahvatuslikult kasvav äri! Juuksekultus on kõikjal! Iga ajakirja kaanel, muusikavideos, telesaates – kõik need juuksed staaride peas on tavaliselt kunstjuuksed. See on tööstusharu, mida pole kunagi ülemaailmselt olemas olnud, siin pole mingeid rahvusvahelisi norme, mis seda reguleeriks. Sellest on vaja rääkida!

Eestlased armastavad sind Eesti-teemaliste raamatute pärast. Uus romaan «Norma» on aga kannapööre. Plaanid millalgi ka siinse ainese juurde tagasi pöörduda?

Jah, päris kindlasti. Ma olen neil teemadel kirjutanud ja poliitika on vahepeal muutunud, elame uues normaalsuses ja peame mõtlema, mismoodi nüüd toime tulla. Õnneks on läänes ärgatud ja aru saadud, et Venemaa teeb jätkuvalt propagandat ja keerutab teadlikult üles konflikte.

Soomes ja Eestis on Venemaa manöövrid pidevalt uudistes, aga Euroopa Liidus tundub see olevat sama kaugel kui Austraalia! Aga probleem, mis pole inimeste igapäevases teadvuses, muutub ebamääraseks. Tänapäeva ühiskonnas käib infosõda, kurjategija ja ohvri kohta on kerge valelike uudistega ära vahetada. Kui inimene pole ajaloost midagi lugenud, saab seda teha ka minevikuga. Tunnen, et inimestele peab selgitama, kuidas asjad tegelikult olid.

On vaja rääkida, et inimestele ei saaks propagandasõjas maha müüa valelikke lugusid ja neid ninapidi vedada. Maailm ei ole tegelikult väga lihtne paik!

Lugude jutustajana oled väga veenev. Sinu viimases romaanis on selge maagiline motiiv, kuid väga lihtne on seda uskuma jääda.

Siis mu eesmärk õnnestus! Juuste kaudu püütakse isegi tänapäeval naisi alla suruda, piirata, raamidesse panna, nii tundus mulle õige juuste teemasse maagiat tuua. On tõepoolest olemas lugusid inimestest, kel on ebatavaline juuksekasv, on ebaloomulikult karvaseid hunt-inimesi.

Oled sa mõelnud, et see on lausa uskumatu, kui vabalt või siis näiliselt vabalt me tänapäeval saame oma juukseid kanda? Vanasti tuli juuste asjus alati jälgida reegleid. Kasvõi Eestis – abielus naine ei tohtinud enam oma juukseid näidata. See, kui vabad on naised oma juuste suhtes, näitab ühiskonna vabadust ja suhtumist naistesse laiemalt.

Miks sa otsustasid oma raamatus juustele tunded omistada?

Juuksed on ju tegelikult pilt inimese elust! Nende järgi saab välja lugeda kõike – mida sa sööd, kus sa elad, ja seda isegi pärast surma. Muumiate peast leitud juustest on näiteks järeldatud, et nende omanik jõi kunagi veini… Juustes on kõik kirjas.

Sealt tuli mulle idee anda peategelasele võime lugeda juukseid, märgata, kui naine on rase – juuksed ju muutuvad lapseootuse ajal täielikult. See andis mulle hea võimaluse siduda olulised teemad ja põimida juurde veel palju huvitavaid väikesi lugusid.

Käsitled ka teisi, märksa raskemaid teemasid. Näiteks laste saamine, millest on samuti saanud äri.

Viljakustööstus pole tänapäeval heategevusprojektid lastetutele naistele, vaid julm äri. Nägin neis kahes äris sarnaseid jooni – nüüdisaja kiire infovahetuse, globaalse turismi ja meditsiiniliste avastuste toel on mõlemad kujunenud meeletult edukaks! Nad kaasavad üha enam naisi, samas pole mingeid regulatsioone, mis naisi kaitseks. Madala elatustasemega maades müüvad naised maha oma juuksed ja keha, et toita oma lapsi. Vaene naine loobub juustest, mis temagi kultuuris on ilu sümboliks. Kuid summa, mille saab naine ise, on alati tühine.

Uuringud näitavad, et viljakusäris töötavad naised teevad seda elu surve alla jäädes. Näiteks et ravida mõnd raskelt haiget pereliiget. Tuleb ette ka olukordi, kus naisel pole üldse mingit sõnaõigust – oma naist müüb ja raha selle eest saab hoopis abikaasa. Siin on alati küsimus, kas ja kui vabatahtlik see kõik üldse on!

Kaasad ka vaimse tervise häirete traagika. Kas tumedad toonid ja rasked teemad ongi just sinu maailm?

See on ju klassikaline motiiv – hull naine pööningul!  Mulle tundub, et kõikides minu raamatutes on tegelikult sümboolsel tasandil see hull naine pööningul olemas. Igaüks võib sattuda elus olukorda, mida tema mõistus üle ei ela. Hullus on nagu ilu – mõlema puhul kehtivad ühiskonna ehitatud normid. Kokkuleppelised raamid, kes on hull ja kes on ilus. Ma usun, et see mida me praegu peame hulluseks, ei pruugi 50 aasta pärast seda enam olla.

Tunned vajadust kirjutada, et kaitsta naisi, kes ise end kaitsta ei oska?

Jah, «Normas» ma võtsin just sellepärast vastu väljakutse kirjutada nüüdisajast, maailmast meie ümber. Ma ei ole praeguse aja kujutamisest tavaliselt üldse huvitatud, sest maailm meie ümber muutub nii kiiresti. Sa ei tea kunagi, milline on maailm siis, kui raamat viimaks ilmub. Pead lihtsalt usaldama oma intuitsiooni.

Intuitsioon tundub sul olevat suurepärane. Maailm muutub suunal, mida sina ette kuulutad.

«Normas» on keskseks motiiviks Ukraina, sealsete naiste juuksed, mis on tööstuse kalleimad. Kas sa tead, et Ukrainas on tänapäeval täiesti seaduslikult võimalik lapse sugu valida? Seda õigustatakse vajadusega ennetada soo liinis päranduvaid haigusi. Ehkki neil, kes valiku teevad, pole mingeid soo kaudu päranduvaid haigusi!

Kui ma 2013. aastal alustasin, oli seal kõik veel rahulik, keegi ei osanud aimatagi, millised raputavad sündmused leiavad aset Ukrainas! Ma teadsin vaid taustsüsteemi, et naised seal tõesti müüvad oma juukseid, kuna keskmine sissetulek on ülimadal. Praegu mõtlen, et oli ainuõige pöörata maailma tähelepanu ja pilgud Ukrainale.

Kannad ka ise juuksepikendusi, nii et teema on sulle isiklikult tuttav?

Jah, need on mul juba 15 aastat. Valejuuksed on tegelikult ülimalt levinud, see on väga tavaline asi! Kuid 90% naistest, kes kannavad juuksepikendusi, ei räägi sellest. Vahel isegi nende oma mehed ei tea seda saladust. Naturaalsed juuksed on nii hea kvaliteediga, kui sa tahad seda varjata, saad seda vabalt teha.

Ilukirurgiaga on täpselt samuti – üha rohkem naisi kasutab seda, aga nad ei taha sellest rääkida. Seda loetakse asjaks, mida tuleks häbeneda. Isegi kuulsused eitavad oma ninalõikusi ja kunstrindu, ehkki need on ju ilmselgelt näha! Aga turg on kaval – kohe luuakse eufemismid, mille taha saab peitu pugeda ja justkui eitada seda, et kogu see ilu on tehislik ning sel pole kandjaga tegelikult mingit seost.

Miks sa ise tunned, et vajad kunstjuukseid?

See on maitse küsimus. Mulle meeldivad värvid! On väga raske saada punast tooni ja ka hoida seda punasena. Lihtsam on panna pähe pikendused. Mugav on samuti – talvel pole vaja mütsi ja suvel kübarat, juuksed kaitsevad pead nii kuuma kui ka külma eest. Reisin palju, nii on minu jaoks argument ka see, et juuksuris pole vaja käia sagedamini kui nelja-viie kuu järel.

«Valejuuksed on tegelikult ülimalt levinud, aga naised ei räägi sellest. Vahel isegi nende oma mehed ei tea saladust.» Sofi kartmatu loomus väljendub ka stiilis – ta ise kannab silmanähtavalt sünteetilisi ja erksavärvilisi juuksepikendusi. Foto: Foto: Jaanus Lensment

Miks on nii tavaline, et pikki juukseid peetakse lühikestest ilusamaks?

Pole ühtegi kultuuri, mis eelistaks lühikest juust. See ei muutu! Juuksed on elujõu sümbol ja kõige kaunimaks loetakse siidiseid, laines, voogavaid kiharaid. 

Eesti naistel on muuseas palju paremad juuksed kui Soome naistel. Soomlannadel kasvavad need aeglaselt ja on väga ludus. Aga on ka naisi, kel on looduse poolest hea juuksekasv, aga nad teevad igasugu hulle asju oma kehaga ja rikuvad selle tasakaalu. Näiteks Kardashianid – praegu on neil loomulikult juuksepikendused! Pähe pandavad teise inimese juuksed – see on selgelt suurim revolutsioon, mis on teinud teiseks kogu ilutööstuse.

Nigeerias kannab näiteks 80 protsenti naistest juuksepikendusi ja mitte vaid ilu pärast – loomulike afrojuustega ei saaks nad isegi tööd. Soomes on enamik naisi blondid, aastatega toon tumeneb ning see toonitakse tagasi blondiks. Miks me oleme nii normides kinni? Miks peab ilus alati olema blond, mitte mõni teine toon?

Kõhe on ju üldkehtivast ilunormist kõrvale kalduda.

Eesti ja Soome – me oleme väikesed ja noored riigid, siin meid tohutult huvitab, mida teised mõtlevad! Hollandlasi näiteks üldse ei huvita.

See, mida peetakse kauniks, on Eesti ja Soome naiste puhul veidi erinev. Näiteks lugesin uuringut sellest, kui palju kingapaare naised aastas ostavad. Viimane eri riikide reas oli Soome – meie ostame kõige vähem kingi! Mõtlesin, et miks ometi, meil on ometi neli aastaaega, aga ikkagi ei taha meie naised enda välimuse peale kulutada. Ma arvan, et Soomes hoiab naisi väga palju tagasi selline moraal, et sa ei tohiks…

Paljud Soome naised arvavad, et võrdõiguslikkus tähendab seda, et sa pead riietuma nagu mees! Üks vanem daam rääkis mulle kunagi, et varem pidid nad nii kõvasti võitlema, et vabaneda stereotüüpsetest arusaamadest, naistel polnud õigust püksegi kanda. Nüüd oleme teises äärmuses. Ma ei arva, et see kedagi õnnelikumaks teeks.

Olen märganud, et noorem põlvkond tahab ja julgeb taas naiselikum välja näha. Üldiselt piirab naisi sõnadesse panemata kood tagasihoidlikkusest ja mõõdukusest. Pead olema tagasihoidlik!

Sina mässad oma väljapaistva välimusega teadlikult selle vastu? Ei lase end raamidesse panna?

Jah, mul ei ole mingit soovi olla «vaikne ja tore». Naised kulutavad liiga palju aega ja energiat näiteks sellise tähtsa probleemi peale, et kas kleit on liiga kitsas. Või ei ole piisavalt kitsas? Alati on millegi üle muretseda. Ja väga palju on võimalik endale probleeme tekitada, enne kui leiad kuldse kesktee. Mina arvan, et kanna lihtsalt seda, mida tahad!

Sa teed seda päris värvikalt.

Psühholoogiliselt on ju teada, et värvid annavad energiat! Musta ma armastan samuti, aga teisel põhjusel. See on väga lihtne värv. Miks ma peaksin vabatahtlikult loobuma energialaengust, mille võin saada värvidest, mida kannan? Ainult sellepärast, et vastata kellegi teise standarditele?

Ma ei pea õiglaseks, et naistele kehtivad hoopis teised standardid ja ootused kui meestele. Kui vaadata naispoliitikuid ja juhtivatel positsioonidel naisi, siis ollakse nende välimuse ja riietuse suhtes palju rangemad. Sa pead olema topelt ettevaatlik üksnes sellepärast, et oled naine.

Oma välimuse ma stiliseerin alati ise, jumestuse, juuksed, kõik – inimesel peab ju mõni hobi olema!

(Korraga jääb Sofi mulle pika, tõsise pilguga otsa vaatama, isegi tema suured säravroheliste laugudega silmad ei pilgu. Midagi on teda kõnetanud. Mõne uue raamatu motiiv?)

Kas sa arvad, et sellele teemale – naisi ahistav standardmõtlemine – peaks veel rohkem tähelepanu pöörama?

Sina ise julged silma paista väga nii stilistikalt kui ka mõtete originaalsuselt. Mis tunne on olla erinev?

(Üle Sofi näo valgub lai naeratus.) Ma ei ole kunagi tundnud end erinevana! Olen alati olnud valjema häälega kui teised lapsed. Ma ei vastandu teistele ega võrdle ennast teistega, kuid ma pole ka kunagi tundnud ennast nähtamatuna. Olen alati olemas olnud ning juba väiksest peale lugude jutustaja rollis. 

Leidsid juba lapsena oma kutsumuse üles?

Jah, olen alati tahtnud, et teised kuulaksid, mida mul on öelda. Ma ei kartnud juba lasteaias, tahtsin alati esineda, silma paista. Arvatavasti on mul tavalisest tugevam tahe. Ma kas absoluutselt ei taha või absoluutselt tahan! Milleks raisata aega, et olla see, kes sa ei ole, kui on ometi olemas asjad, mida sa tahad.

Tahe on ju tohutu trump, mis headest lastest sageli kasvatuse käigus välja roogitakse…

See on paratamatult nii. Kõigi laste ja vanemate suhted on väga keerulised. Minu tahe pole muutunud. Ma ei saa kunagi sundida end tegema asju, mida ma ei taha, ning teistel on samamoodi võimatu mind mõjutada või motiveerida. Ma ei tee neid asju.

Aga kui ma midagi tõesti tahan, siis on veel raskem mind peatada. Ma tean, et kui tahan olla milleski hea, on selleks vaja väga palju tööd ja aega. Andest üksi ei piisa! Talent pole midagi erakordset, igaüks on milleski hea. Nad ise lihtsalt ei loe seda andeks. Olen märganud, et mõni on sotsiaalselt eriliselt andekas, ta on super suhtleja, aga tema enda arvates on see täiesti tavaline asi.

Kuidas sul endal suhtlemisega lood on, naudid või pigem väldid?

Siin on suur paradoks. Ma ei kujutanud iial ette, et kirjanikuelu võiks olla nii aktiivne! Mõtlesin, et saan palju üksi olla ja pühenduda kirjutamisele. Tegelikult jääb mul selleks vähem aega kui suhtlemiseks. Ma ei oodanud ka, et minu raamatuid tõlgitakse nii paljudesse keeltesse.

Nii et selle asemel, et veeta päevi kahekesi käsikirjaga, tuleb olla hoopis laval?

Jah. Mulle ei meeldi laval! Ma olen laval isegi magama jäänud – seda on juhtunud lausa kolm korda!

Saksamaal on selline traditsioon, et sa pead minema lavale ja lugema oma loomingut ette. Mul ei ole ju huvitav kuulata mitu tundi omaenese teksti! Ma väga imestan, et need üritused on tohutult populaarsed, inimesed tulevad, istuvad ja kuulavad.

Vahel tahetakse, et loeksin ette soome keeles, aga sellest ma küll keeldun. Ma lihtsalt ei näe selles mingit point’i – miks kiusata originaalkeelega kuulajaid, kes sellest aru ei saa? Minu eesmärk kõiges, mida ma teen, on panna inimesed kaasa mõtlema ja mõistma.

Teine veider asi raamatuesitluste juures on ülipikad sissejuhatused, mis venivad ja venivad. Ja siis ma istun seal lava peal nagu mingi eksponaat. Miks nad ei võiks mind kutsuda siis, kui vaja?

Sellises olukorras polegi nii raske magama jääda. Lihtsalt olla ja mitte midagi teha – see on minu jaoks kõige raskem!

On sul lavanärv ka?

Ei, närvis ma laval ei ole. Aga mind alati üllatab, kui palju rahvast mind kuulama tuleb, või see, kui ma inimestele meeldin. Ma ei eelda seda kunagi. Loomulikult ma väärtustan seda, et kirjandus on hinnas ja pikki kultuuritraditsioone hoitakse elus. Hiljuti esinesin Saksamaal ühes kirikus, mis oli ümber ehitatud kultuurisündmuste korraldamise kohaks. Inimesed tulid, ostsid piletid ja ehkki raamat oli äsja ilmunud, oli neid nii palju! Mõtlesin – inimesed oskavad seda kunsti, kuidas kirjandust lugejatele lähemale tuua. (Veidi hiljem selgub, et ka HeadRead festivalil Tallinnas ootab Sofit puupüsti täis saal ning autogrammihuviliste saba lookleb pikalt mööda treppe alla.)

Kirjaniku elu on vastuoluline – ei saa olla vaid kahekesi käsikirjaga, tuleb olla ka laval, suhelda ja võtta elust aktiivselt osa. Foto: Foto: Jaanus Lensment

Milline osa kirjanikuelust sulle kõige rohkem meeldib?

Kirjutamise osa – see on mu lemmik! Ma olen täiesti omas elemendis ja naudin seda tööd.

Muidugi ma väsin vahel ära, aga kirjutamisest küll mitte kunagi!

Kirjanikutöö on väga erinev näiteks muusikuks olemisest. Muusikuna tahad sa mängida, aga sa ei tee seda omaette. Kirjutades saad pühenduda loomingule täiesti üksi, ilma publikuta, sa ei improviseeri inimeste ees.

Ma näen väga selgelt seda erinevust loominguliste ametite vahel. Olen lapsepõlves palju aastaid klaverit mänginud, palju kordi laval esinenud. Näed – ma olen saanud teatud vilumuse avaliku esinemise koha pealt. Aga ma väga naudin seda, et keegi ei vaata mind, kui ma kirjutan.

Kuidas sa kirjutad?

Ma näen oma peas, kuidas asi kulgeb. Kõige põnevam on kirjutada esimest visandit raamatust – ma ei tea ise ka, kuhu lugu mind viib! Olen loost täielikult haaratud ja ei kujuta ette, mis juhtub, kes kellesse armub… Minu puhul on nii, et kui ma romaaniga alustan, ei tea ma ise ka, kuidas see lõpeb. Pead usaldama ja lubama tal minna.

Kust sa inspiratsiooni leiad?

Lähen oma tuppa, võtan tassi kohvi ja kirjutan! Ma ei otsi mitte iialgi inspiratsiooni! Ma kardan, et mul poleks ainsatki raamatut valminud, kui peaksin ideid otsima. Ma ei määratle oma loomingut ise kunagi žanriliselt, see hakkaks mind kohe piirama ja ahistama. Mina mõtlen, et lugu peab olema põnev. Et mul endal oleks huvitav seda kirjutada ja lugeja tahaks seda lugeda.

Sinu raamatutes on omajagu ka autobiograafiat, kuidas muidu oleks võimalik karaktereid nii lähedaselt tunnetada ja mõista.

Kindlasti. Kõikides minu tegelastes on midagi minust, aga ka paljudest teistest inimestest. Kui ma loon tegelaskuju, siis otsekui panen tema prillid pähe. Kirjutamine – see on nagu näitlemine paberil. Samamoodi nagu näitleja näeb mõnd inimest tänaval ja võib laenata temalt kõndimisviisi või mõne muu maneeri, nii ka kirjanik märkab ja korjab neid detaile, millest hiljem pusle kokku panna.

Kunagi ei tea, millise isiksusega mingi asi sobib. Kuigi kõik karakterid tulevad kirjaniku peast, ei ole see mina. Nad on minu tegelased.

Kas need tegelased romaani kallal töötades vahel kummitavad ka? Osa on ju väga rusuvad, painajalikud natuurid?

Ma ei tunne ise neid žeste, mida nemad kasutavad laval, minu romaanis. Ma võin küll näha maailma läbi oma tegelase silmade, aga kui ma arvuti kaane kinni panen, siis enam ma sellele ei mõtle.

Lööd kaane kinni ja pöördud tagasi tavaelu rütmi?

Ma eelistan tegelikult kirjutada hommikust õhtuni. Vahel pean ikka meile lugema, aga telefoni ma sel ajal lihtsalt ei võta. Armastan seda tõesti!

Kui ma ei saa pikka aega kirjutada, tunnen sellest puudust. Enne viimase romaaniga alustamist olin just palju reisinud ja igatsesin nii väga kirjutamise järele! Reisides koged sa palju, aga kirjutamiseks pole aega. Mõtlesin, et hellitan ennast ühenädalase kirjutamispuhkusega, kus saan kirjutada nii palju, kui tahan, sealt saigi alguse «Norma».

Ma pean olema ise huvitatud oma loost, piisavalt haaratud, et sellega tegeleda. Alustades ei tea sa ju kunagi, kui kaua sellega töötada tuleb – aasta või kümme aastat.

Mis oleks praegu sinu sõnum lugejatele?

Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.

Viljatusravile tulevad paljud soomlased Eesti kliinikutesse, sest Põhjamaades on selline teenus väga kallis. Seal on palju eetilisi probleeme, mida ei ole tavaks arutada. Näeme telekast iga päev Hollywoodi tähti oma lastega, kellest suur osa pole nende enda sünnitatud. Inimesed tahavad alati võidelda aja ja bioloogiaga, kuid loodusel on piirid. Pole vaja neid kustutada.

Ma tahtsin need teemad nähtavaks teha. Maailma polegi nii keeruline muuta, sest äris on tarbija see, kes otsustab. Oma rahaga ei tohiks toetada ebainimlikkust! Iga tarbija saab nõuda, et maailm oleks õiglasem paik.

Sind teatakse kui feministi. Kas naiste ja meeste võrdsuse eest on ka tänapäeval vaja võidelda?

Aga mismoodi on ühiskonnas korraldatud tööjaotus? Juhtivatel kohtadel on enamasti mehed ja rohkem tööd teevad naised! Paljud tänapäeva rollimudelid ja standardid naistele on tegelikult meeste loodud, eesmärgiga naisi kontrollida. Noortel on ju täiesti valed ootused, mille on loonud imagotööstus – just selline peab olema ilus, seksikas, edukas naine. Aga tegelikkus on hoopis teistsugune! Paljusid neist eesmärkidest on võimatu saavutada spetsiaalsete toodeteta. Tänapäeva ilustandardid on väga ahistavad. Me peame loomulikuks sellist ilu, mis on tegelikult väga ebaloomulik. Sa ei pea kellegi ootusele vastama, sul on vabadus luua täiesti enda ilukriteeriumid. Ma tahan kõigele sellele tähelepanu juhtida, et naised ei oleks enam ohvrid!

Foto: Foto: Jaanus Lensment

Sofi-Elina Oksanen

Eesti-Soome päritolu kirjanik, keda arvatakse tänapäeva maailma mõjukamate ja loetumate hulka. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 50 keelde. Oma teostes on ta käsitlenud Eesti okupatsiooniaega, toitumishäireid, naistevastast vägivalda, viljakusäri jpm ühiskonna valupunkte. Tema teostes valitseb valdavalt sünge meeleolu, vaadetelt loetakse Sofi Oksaneni feminismi ja õigluse häälekandjaks.

Sündinud 7. jaanuaril 1977 Soomes Jyväskyläs

Õppinud Helsingi ülikoolis kirjandust ja Helsingi teatrikõrgkoolis dramaturgiat.

Romaanid:

«Stalini lehmad» 2003 (eesti k 2004)

«Baby Jane» 2005 (eesti k 2006)

«Puhastus» 2008 (eesti k 2009)

«Kui tuvid kadusid» 2012 (eesti k 2012)

«Norma» 2015 (eesti k 2016)

Rahvusvaheline tuntus saabus romaaniga «Puhastus», millest on Soome-Eesti koostööna 2012. aastal vändatud ka film. Tema kirjanikuelust kõneleb film «Sofi Oksanen – kirjanikuks sündinud» (2014), samuti on ta kirjutanud mitu näidendit, tegutsenud ajakirjaniku ja kolumnistina.

Valik auhindu: Finlandia kirjandusauhind 2008, Mika Waltari auhind 2008, Runebergi auhind 2009, Postimehe aasta inimene 2009, Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärk 2010, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind 2010, Prix Femina étranger 2010, Rootsi Akadeemia Põhjamaade kirjandusauhind 2013, Budapesti kirjandusfestivali peaauhind 2014, Salerno Libro d’Europa Prize 2015. 

Abielus aastast 2011, abikaasa Juha Korhonen töötab IT valdkonnas.