Buliimiku pihtimus: oksendasin veel ja veel, kuni kõri ja pisarad liiga kibedaks muutusid

Foto: SCANPIX

Lugeja Tuule Tänav* kirjutab avameelselt enda kogemustest söömishäiretega ning paneb südamele, et probleemist hoidumiseks või neist võitu saamiseks tuleb ennekõike iseennast armastada.

Olen alati kaldunud ohtlikult äärmustesse. Seda enam noore, emotsionaalse ja seega tasakaalutumana. Kas kõik või mitte midagi! Siiani irvitab antud mõtteviis aeg-ajalt mulle näkku, kuigi teadlikult ma seda ei järgi. Pigem püüan vältida, osates näha võimalikke tagajärgi.

Tõsisemate tagajärgedega puutusin kokku aastate eest, kui mu kehavormid ühel hetkel muutuma hakkasid – ikka suuremapoolseks, nagu puberteedieale omane. Samal ajal elavnes huvi poiste vastu ning see kooslus ei sobinud teps mitte kokku.

Ma pole kunagi olnud paks, isegi tüse on palju öeldud toonase kehakuju kohta. Kuid rahul ei olnud ma kindlasti. Trennis tol perioodil ka ei käinud – kogu mu aja võttis muusikakool.

Saatuslik otsus: tuleb mahtuda lõpuriietesse

Siis muutus kõik. Paar kuud enne põhikooli lõpetamist võtsin endale pähe, et lõpuriided saavad olema vähemalt number väiksemad, kui siis kandsin. Mõtlesin välja erinevaid strateegiaid. Kõigepealt otsustasin pärast kella kuut enam mitte süüa ning võtsin ette mitu trenni, lisaks kodused kõhulihaste harjutused – muusika jäi kõrvaliseks. Tundub päris mõistlik või mis?

Paraku jäi sellest väheks, kuna õhtul korralikult kere täis söönud, polnud hommikul kõht tühi. Või siis oli, aga puudus õõnes tunne. Järgmine plaan oli päeval koolis sooja toitu süüa ning õhtul endale üks õun lubada. Seejärel kohe hambad pesta, et toidu maitset suhu ei jääks ja isu nii lihtsalt ei tekiks.

Kerge see polnud. Õhtud möödusid õppides, mis võttis energiat ja seega korises kõht lakkamatult. Aga hommikul oli «hea» olla. Hakkasingi end igapäevaselt pärast ärkamist kaaluma – alati näitas kaal sada või paarsada grammi vähem. Olin pettunud…

Eesmärk vajas aga täitmist. Kinnisideest hõivatuna muutusin närviliseks, olin energiapuudusest väsinud. Ärritusin iga kord, kui keegi mainis toitu või mu keha – ka tunnustavate kommentaaride puhul. Ma ei saanud terve öö sõba silmale, kui olin õhtul lubanud endale viilu juustu. Siis nutsin ja kirjutasin innukalt päevikusse, kui hale ma olen…

Ääretu stressi tõttu ei suutnud vahel vastu panna ja haarasin külmkapist kõik hea-parema, mis korraga kätte jäi, ja sõin… Ja siis jälle nutsin. Kuna söömishood tekkisid eriti öösiti, kui isa ainukesena üleval oli, ähvardas ta viimaks külmkapi lukku panna.

Mul oli isegi kahju, et ta enda lubadust teoks ei teinud. Polnud valikut ja teadsin, et on veel üks võimalus – oksendamine. Esimest korda proovisin näpud kurku suruda, kui olin pärast rasket päeva koolist koju jõudnud ja lohutuseks endale kaks võisaia lubanud.

Mäletan seda eredamalt kui eilset – kuigi üksi kodus, lukustasin tualettukse ja hakkasin harjutama. See ei olnudki tol hetkel nii jälk, kui praegu tundub – pidin vist piisavalt meeleheitel olema. Meenub selgelt, kuidas algul ei õnnestunud oksendamist esile kutsuda. Tulid vaid kõõksud ja silmad täitusid pisaratega.

Aga ma ei andnud alla – oli ju, et kõik või mitte midagi. Kui lõpuks mu ette läbiseedimata menüü paiskus – ilmselt olin ahnitsenud, mälunud seda toitu küll eriti polnud – sattusin eufooriasse. Oksendasin veel ja veel, kuni kõri ja pisarad liiga kibedaks muutusid. Teadsin samas, et nüüd on mul varuvariant, kui liialdama kipun.

Edasine läks libedalt ja etteaimatavalt – vaheldus näljutamine ja ülesöömine, millele järgnesid oksendamised. Loomulikult nutuhood, enesepiitsutamine suutmatuse pärast dieedist kinni pidada. Viimase hulka kuulusid karistusmeetmed – meelega endale füüsilise valu põhjustamine...

Kõige hullemaks pean tagasi vaadates endasse sulgumist, et keegi toitumismurest teada ei saaks. Lähedaste usaldamisel oleks ehk praegu rohkem õnnelikumaid aegu meenutada. Kõige tipuks kehtestasin järjest rangemaid nõudeid toiduvalikule, -kogusele ja kaalule… Nii mitu aastat.

«Nähtamatud» tagajärjed

Mäletan selgelt pärast dieediga alustamist esimest komplimenti klassiõelt: «Sa oled nii peenike». Sõnal «nii» oli meeldivalt suur rõhk. Seitsme aasta tagusest ajast ei tule mul rohkem positiivseid kommentaare enda kohta meeldegi.

Teine ere mälestus on ajast, mil olin põhjas, kuid siis uskusin, et hakkan lähenema eesmärgile. Kaalusin 53,3 kilogrammi ja tegelikult olin veel napilt normaalkaalu piirides. Kehamassiindeks oli mul siis 18, alakaaluliseks loetakse, kui see on alla 18,5. Aga figuuri põhjal ei olnud ma - vähemalt endale ei tundunud - kõhn.

See oli suvi. Hea vabandus, miks vähem süüa – kui üldse. Kolm väikest jäätist oli neil päevil maksimaalne toidukogus päevas. Kõht korises pea kogu aeg – püüdsin seda igati varjata. Õnnestuski.

Suhe toiduga oli nagu ta oli, aga haiglasse ma ei sattunud. Keegi ei teadnud – isegi mitte ei taibanud -, et mul söömisega mure võiks olla. Ema küll kommenteeris aeg-ajalt, et miks ma tema valmistatud praadi keeldun proovimast, kuid see oli ka kõik.

Kas võib siis öelda, et probleemi polnudki? Ajan niisama tülgastavat juttu? Ma ei usu. Tean, et leidub söömishäiretega inimesi, kel tekib tõsiseid tüsistusi... Mul lihtsalt vedas, et õigel ajal sellest välja pääsesin. Paljud söömishäiretega inimesed ei pidavatki kunagi ravile jõudma, tegeletakse vaid tagajärgedega, organismi nähtavate kahjustustega.

Sügavamad haavad on aga haige – jah, tunnistan, et olin haige – sisimas. Need jäävad inimesega alatiseks ning söömishäired, nagu iga teinegi sõltuvus, varitsevad kord lõksu langenud inimest terve elu.

Loo moraal

Miks ma seda räägin? Sest söömishäired ei ohusta vaid ülekaalulisi, kuigi see tunduks loogiline ning võib-olla ka mõistetavam. Ma ei soovi, et kõik nüüd enda ümber kahtlustavalt sõbrannade toitumisharjumusi ja kehakaalu jälgiksid, vaid mõistmist nende suhtes, kel probleem võib olla.

Oleksin ma sel ajal tundnud, et võin kedagi usaldada, tema toele loota, ausat hinnangut kuulda, poleks ehk praegu sedavõrd palju pisaraid meenutada. Üsna lühinägelik oleks ka probleemide tekkepõhjusena näha, et soovisin väiksematesse riietesse mahtuda.

Tollal lihtsalt ei teadnud, et olen ilus inimene. Nüüd tean – olen veendunud! Osaliselt võlgnen tänu ümbritsevatele inimestele. Tundes armastust, leidsin usu endasse. Paraku mõjuvad välised tegurid meile rohkem kui tahaksime ning kaaslased suunavad (ja inspireerivad!) meid enam kui julgeme tunnistada.

Teise linna kolides kohtasin ja õppisin tundma lisaks tegelasi, kes vähem pealiskaudsust ilmutasid. Juhus või minu alateadvus viis mind kokku loomeinimestega, kes tundsid minus ära mõttekaaslase, tänu millele kogusin järjest enam enesekindlust ja leidsin tasakaalu.

Kuid see ei tohiks nii olla, et sõltume teiste hinnangust! Loogika ütleb, et kui keegi teine saab mind armastada, siis olen alati olnud armastusväärne. Miks siis mitte selle tõdemuseni iseseisvalt jõuda?

Sest nüüd, end väärtustades, kogen, et teistel on lihtsam mind tundma õppida ja näha, et võin olla huvitav. Mul puudub hirm, sest armastan iseend. Ainus, mida ma soovin – et teised näeksid enda hinda kohe – oskaksid end armastada ise – ega laseks alaväärsuskompleksil tervist kahjustavaid valikuid põhjustada.

Väljavõtted päevikust (kirjutatud probleemi algusaegadel)

Aprill
«Eile käisime plikadega järve ääres grillimas. Suht lahe oli. Õhtul, kui isa koeraga väljas oli, läks mul süda pahaks. Ma panin sõrmed kurku ja ropsisin… suht kohutav. Kusjuures, täna pärast kooli jälle, kui ma hästi palju pähkleid sõin. Praegu ei ole asi muidugi hull, aga ma veits kardan…»

Mai (kaalusin 59 kilogrammi, kehamassi indeks 21)
«Üritan söömist piirata. Tahan 54 kilo peale vähemalt saada. Raske see on, aga pean suutma. Teen nii, et koolis söön ja siis, kui keegi eraldi teeb. Muidu joon vett. Ma pean seda tegema… ja endale muudkui seda sisendama. Sest tegelt ma ju söön, kui paremat teha pole. Aga nüüd täiega pingutan. Viis kilo ei saa ju nii raske olla. Igatahes edu mulle!»

Juuni (paari kuuga olin kaotanud umbes viis kilogrammi)
«Läheks aeg juba kiiremini. Tahaks juba näha neid inimesi seal… mis näo nad teevad. Ma ju täiesti muutunud. Loodetavasti olen ka veits kõhnem. Nii nad vähemalt räägivad. Ise küll ei ütleks. Igatahes on veel palju tööd selle kallal.»

Korralikult (nii palju, kui söögisõltlasel võimalik) hakkasin toituma ligi neli aastat hiljem, kui teise paika kolisin ja poiss-sõbraga koos asusin elama.

(*autori nimi muudetud, pärisnimi on toimetusele teada).