/nginx/o/2016/06/01/5459997t1h1322.jpg)
Esmaspäeval küsisime teie käest, mis te arvate: kas võõral inimesel peaks olema õigus vajadusel teie last distsiplineerida või on säärane teguviis mõtlematu ja isegi jultunud?
Meie lugejad on rääkinud: kas võõral peaks olema õigus last distsiplineerida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teie arvamus ajendas meid uurima Austraalia blogija Karen Alpert, kes lõi laineid oma postitusega, milles tänas naist, kes tema poega mänguväljakul distsiplineeris. Mänguväljakul tuli ette juhus, kus Karen tegeles momendil natuke eemal oma poja sõbraga, kuid samal ajal ei käitunud tema poeg ronimisredelil võõra tüdrukukesega just väga viisakalt. «Niisiis, ei, ma ei olnud seal, aga kas see annab sulle õiguse minu last distsiplineerida,» küsis Karen. «Kas see annab sulle õiguse temaga karmilt rääkida ja paluda tal trügimine lõpetada? Kas see annab sulle õiguse käituda nagu inimene, kes on vastutav, kuigi tegemist on MINU lapsega?»
«Ee, jah. JAH, SEE ANNAB SULLE SELLE ÕIGUSE!» leidis blogija. «Mul ei olnud täna selleks võimalust, aga aitäh sulle, võõras!»
Meie gallupile vastas kokku 3346 inimest ning ülekaalukalt (95 protsenti) leiti, et võõrastel peakski olema õigus last korrale kutsuda, kui olukord seda nõuab. Absoluutselt vastu olid kõrvalseisja sekkumisele vaid protsenti vastanutest (32 inimest) ning mööndustega lubasid võõral distsiplineerida 4 protsenti vastanuid – seda siis juhul, kui olukord on tõesti ohtlik.