Täna oli Stockholmis mõnusalt suvine ilm. Kena päev muutus aga tõeliseks põrguks, kui remondis oleva Tallinki laevafirma sadamas Värtahamnenis check-in'i tegin, et õhtuse laevaga Tallinnasse sõita. Ma olen olnud Tallinki püsiklient kümme aastat ja selle ajaga igasuguseid ebameeldivusi üle elanud, aga kõigel on piir! Võtan seda isikliku solvanguna, kui firma, mille piletite eest hingehinda maksan, minust ega teistest reisijatest absoluutselt ei hooli!
Kuna sadamaplatsile ehitatakse uut terminali, olid Tallinnasse sõitev Viktoria I ja Helsingisse suunduv Silja Line'i laev viidud kaugemasse basseini. Sinna viis poolenisti juba uus, osaliselt ajutine ja mõnes kohas veel vana koridor, mis muutus kõrvetava päikese käes tõeliseks kasvuhooneks.
Vaatepilt oli kohutav! Kruiisima tulnud pensionärid tuikusid väikeste avatud akende ees, mida oli peaaegu kilomeetrise koridori jaoks vaid umbes kümmekond. Beebidega emad kiirendasid sammu, sest lapsed olid ülekuumenenud. Isegi terved noored inimesed jõudsid lõpuks pardale näost tulipunastena, riided higist läbimärjad. Teekond oli tõesti jube, ma julgen pakkuda koridori temperatuuriks vähemalt nelikümmend kraadi.
Ja oli see alles pikk minek! Peale umbes viite minutit kõmpimist jõudsin sildini, mis lubas, et Viktoria I-ni on veel üle viiesaja meetri. Ma saan aru, Tallink, et te ehitate, aga see asi on teil ikka väga halvasti korraldatud.
Niisuguste ebameeldivuste eest oleks normaalsele firmale kuuluva laeva uksel vastas terve armee vabandavaid ülemusi, kes kasvõi oma kätega nõrkevad kliendid pardale kannaks, õuduste eest vabandaksid ning kompensatsioone pakuksid. Jah, ma saan aru, et teie ärimudel ei käi klientide mugavuse ümber, sest teie käes on Eesti-Rootsi suuna monopol ja me, vaesekesed, sõidame nagunii. Aga lastele oleks võinud kommigi pakkuda, rääkimata veepudelitest, mida mina igatsesin juba poole koridori peal.