Söömishäirega inimene võib kalduda ühest äärmusest teise

Söömishäiretega inimene järgib näiteks rangeid dieedireegleid. Foto: SCANPIX

Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses Sensus praktiseeriva kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudi Katri-Evelin Kalausi sõnul võib üks söömishäire teiseks muutuda, kuna olemuselt on kõik söömishäired pigem sarnased kui erinevad.

«Söömise, kehakaalu ning -kujuga seotud mõtete ja sellega seotud käitumiste variatiivsus on väga lai,» märkis Kalaus. Ta selgitas, et samas ei erine söömishäired teineteisest olulisel määral ja neil on väga sarnane psühhopatoloogia tuum ja selle väljendumine käitumises. Seetõttu on hakanud viimasel ajal laialt levima ka nn transdiagnostiline lähenemine söömishäirete ravis.

Kõige enam (ligi 50 protsendil patsientidest) diagnoositaksegi psühhoterapeudi kinnitusel mittespetsiifilist söömishäiret, millele järgneb esinemissageduselt bulimia nervosa , siis anoreksia nervosa ja liigsöömishäire.

Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskuse vanemarst Anu Järv rääkis meditsiiniportaalis med24, et buliimiat esineb anoreksiast märksa rohkem, nende suhe on kolm ühele. Haigestujad on tema sõnul tavaliselt naised ning buliimiasse haigestutakse hiljem kui anoreksiasse.

Kui anorektilise patsiendi tunneb kaugelt ära, kuna ta on väga kõhn, siis buliimiahaige on normaalse kehakaaluga, paistab väga hea välja ning haigust ära tunda on raske, tähendas Järv. Eestis on aga tema kinnitusel võrdselt probleeme nii ülekaalu kui ka alakaaluga. Esimesele pööratakse rohkelt tähelepanu, kuid alakaalu ohtudest on juttu vähe.

Söömishäiretega inimeste mõtted ja käitumine

«Söömishäirega patsienti iseloomustab ülemäärane hõivatus söögi, söömise ja keha ning -kaaluga seotud mõtetest,» kirjeldas Kalaus probleemist haaratud inimeste peas toimuvat.

Nähtavatest tunnustest rääkis psühholoog, et söömisprobleemidele või –häiretele võivad viidata probleemne söömiskäitumine, ebakohased uskumused söögi, söömise ning kehakaalu ja -kuju kohta. «Hoiakud mõjutavad käitumist, käitumine on aga väliselt vaadeldav. Seega on käitumise alusel kõige kergem hinnata söömisprobleemide olemasolu,» lisas ta.

«Kõik söömishäired on olemuselt kognitiivsed häired. Neid kõiki iseloomustab oma kehakuju ja -kaalu ning selle kontrollimise ülemäärane tähtsustamine, mis väljendub käitumuslikult ülemäärases keha jälgimises või vastupidi – selle äärmuslikus vältimises. Sellel kõigel on selged sotsiaalsed tagajärjed,» tähendas Kalaus.

Psühhoterapeudi sõnul iseloomustab erinevaid häireid küllaltki sarnane väljendumine käitumises:

• rangete dieedireeglite järgimine,
• keskendumine kehale ja kehakaalule (kontroll või vältimine),
• ülemäärane kehaline aktiivsus,
• kontrollimatud söömishood,
• väljutamine (kompensatoorsena liigsöömishoole või rutiinselt).

«Ka näitavad uuringud, et erinevate söömishäirete vahel esineb sageli nn diagnostiline migratsioon ehk üks söömishäire võib muutuda teiseks söömishäireks ehk diagnoos võib muutuda,» lisas ta.

Anu Järv tõi välja veelgi muutusi anorektikute käitumises: nad sulguvad endasse, ei naera enam, kapselduvad ja on üksikud. Ta märkis, et ümbritsevad ei pruugi alguses neist muutustest arugi saada, vaid peavad seda elustiiliks.

Järv nentis. et arstilt otsitakse abi alles siis, kui tekivad kehalised vaevused, kuid ka siis püütakse oma söömisharjumusi varjata ning ravitakse tagajärgi. Ta lisas, et buliimia on sarnane sõltuvushaigusega ja seda tuleb ka samamoodi käsitleda. Patsiendid jõuavad tema sõnul sageli ravile suhteliselt hilja – tihti on häired kestnud juba aastaid, kuid erinevatel põhjustel on arsti juurde minek edasi lükatud.

Kuigi söömishäiretest teatakse praegu rohkem kui varem, takistab ravile pöördumist häbitunne ja väärarvamus, et tegemist ei ole haiguse, vaid halva harjumusega, selgitas söömishäirete keskuse vanemarst. Igasugust kehalise tervisehäiret peetakse olulisemaks. Sageli otsitakse abi alternatiivmeetoditest, sest on säilinud mõningane häbi minna psühhiaatrikliinikusse, möönis Järv.

Kuidas söömishäiretest võitu saada?

Buliimia (ka ülesöömise) ravis kasutatakse ravimeid (peamiselt antidepressante) ning teaduslikult tõestatud psühhoteraapiameetoditest kognitiiv-käitumuslikku psühhoteraapiat (Fairburn 1997; Agras jt, 1997) või interpersonaalset psühhoteraapiat (Fairburn jt, 1991).

Kalaus selgitas teraapia olemust: «Uurimused näitavad, et parima tulemuse annab just kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia, kus kasutatakse erinevaid kaalu- ja söömiskontrolli meetodeid, tegeletakse ebakohaste uskumustega, õpetatakse probleemilahendustehnikaid ülesöömishoogude vähendamiseks nii praegu kui tulevikus ettetulevate stressirohkete sündmustega toimetulekuks.»

«Anorektikud ei saa ise aru, et vajavad abi ning seetõttu ei pöördu nad ravile sageli vabatahtlikult,» märkis psühholoog. Esimene samm anoreksiaravis on seetõttu patsiendi motiveerimine ravile pöörduma ja seal osalema. «Väga sageli vajavad patsiendid osalist (nn päevakeskused) või täielikku haiglaravi, kus alustatakse ennekõike söömise taastamise ning kehakaalu suurendamisega.»

Kalause sõnul on peale hospidaliseerimist ehk järelravis jällegi parimaid tulemusi näidanud kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia (Pike jt, 2003), kus keskendutakse kognitiivsetele, käitumuslikele ja emotsionaalsetele aspektidele, mis võiksid tõsta tagasilanguste riski ja vallandada uuesti anoreksia sümptomid.

Väljaspool raviasutusi on häid tulemusi teismeliste ravis saadud ka Maudsley pereteraapiat kasutades (Dare jt, 2000). Ravimitest kasutatakse psühhoterapeudi kinnitusel peamiselt antidepressante ja alles hiljuti üha tõhusamalt ka antipsühhootikume (Boachie jt, 2003; Powers jt, 2002).

«Kuna söömishäirete olemuses ja väljendumises on palju ühist, siis on väga efektiivseks osutunud ka transdiagnostiline lähenemine psühhoteraapias, mille ravimetoodika on sarnane bulimia kognitiiv-käitumuslikule teraapiale,» lisas psühholoog.

Kliinikud, kuhu söömisehäiretega pöörduda, näiteks:

• Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriahaigla söömishäirete keskus Tartus (sh ka haiglaravi)
• Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus Tallinnas ning Pärnus
• Ambromed kliinik Tartus

Ülaltoodud kolmes kliinikus kasutatakse eelnevalt mainitud tehnikaid.

• Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik
• Pirita Psühhiaatriakeskus