Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/08/4570717t1h2f7a.jpg)
Armsad teismelised on nagu tulnukad – isegi kui keegi neist räägib, pole nende olemasolu enamjaolt usutav. Teismelised peaksid ju nagu olema sellised hirmsad tegelased, kellega koos elamine muudab juuksed halliks ja kes naudivad oma vanemate kannatuse proovilepanekut. Kunagi olid nad armsad väikesed lapsed, kes ütlesid emale, et ta on maailma kõige parem emme, aga siis äkki hakkavad pikkust viskama, lähevad karvaseks, kukuvad uksi prõmmima ja igal võimalikul juhul vastu vaidlema.
Mina ei olnud armas teismeline. Ettearvamatu, trotslik ja reegleid eirav, vanematele tõeline peavalu. Ega see ka ei aidanud, et me kambakesi linnas sinimustvalgeid lippe üles riputasime, lendlehti levitasime ja muid nõukogudevastaseid asju tegime. Muidugi me jäime vahele ja kuna mind tuvastati ninamehena, karistati mind karmilt ja takkapihta jäi mu ema töökohast ilma.