Psühholoog soovitab: enne uut suhet on ülioluline läbida need kolm sammu

Foto: Vida Press

Lahkuminekud ei ole meeldivad. Punkt. Nendele ei taha mõelda, neist ei taha rääkida – ja kui nad käes on, tahaks võimalikult kiiresti üle saada. Valus ju. 

Esmapilgul võib tunduda, et mis saaks ülesaamiseks ja eluga edasi minekuks olla parem kui uus suhe. Soovitatakse ju, et liigu inimeste seltsis ringi, ära jää nukrutsema, suhtle. Tegelikult aga tehakse uudse suhtessse kiirustades endale karuteene. Muide, kiirustamine pole aus ka võimaliku uue partneri suhtes – sest kellele meeldiks olla pelgalt eksist ülesaamise abivahendiks? Partnerile olemas vaid põhjusel, et üksi oleks tal veel nõmedam, üksi olla ta ei oskagi? Või hoopis põhjusel, et ollakse milleski kaaslase eksi moodi?

Ei ole kahjuks olemas üldist ja universaalset soovitust selle kohta, et mitme päeva, nädala, kuu või aasta järel peale lahkuminekut uue suhte peale mõtlema võiks hakata. Küll aga on olemas universaalsed soovitused selle kohta, mida peaks inimene enne olema teinud.

Lahkumineku järel on nimelt vajalik leida aega kolmeks asjaks – muidu on suur oht, et järgmine suhe läheb samuti rappa. Uude suhtesse kiirustamine on nagu vistriku peitekreemiga katmine – natukeseks varjab ära, aga põletik kuskile ei kao.

Esmalt tuleb suhet leinata. Kui keegi on olnud meile lähedane, oluline ja armas, siis ongi normaalne, et lahku minnes oleme õnnetud. Kurbusel tuleb lasta olla, mitte maskeerida seda võltslõbususe taha.

Teiseks, peale leinamist, kui pea juba selgem, on hädavajalik võtta aega lahkumineku ja möödunud suhte analüüsimiseks. Kui see tegemata jääb, kordame järgmises suhtes väga suure tõenäosusega täpselt samu vigu. Ja küsimused, millele tuleks vastus leida, pole üldse lihtsad ega meeldivad.

Küsimus, millele saab vastata ainult selge peaga ja millele lihtsalt peab vastama, et edasi minna, on – mida mina tegin lõppenud suhtes sellist, et suhe kujunes just selliseks. Heas ja halvas. Teine inimene võis meile tohutult haiget teha ja käituda väga valesti, aga igas suhtes on alati kaks poolt.

Vägivaldse suhte puhul võib vastuseks meie panuse kohta olla seegi, et «oleksin pidanud varem ohumärke tähele panema ja suhtest lahkuma». Kuivõrd suutsin seista enda vajaduste eest, mil määral austasin teise omi? Kas ma olin enesekeskne või hoopis liiga klammerduv? Kus see tuleb, miks mul on vaja klammerduda või iga hinna eest enda vajaduste eest seista? Kas näitasin välja hoolimist, oskasin teise poole häid tegusid ja sõnu tähele panna? Mida enda kohta üldse teada sain? Kas suudan aktsepteerida teisi sellisena nagu nad on, või tahan neid kohe ümber kujundada? Kas suudan suhtes tüli tekkides on emotsioone kontrollida või kontrollivad emotsioonid mind?

Endalt tuleks küsida sedagi, et millist partnerit ma soovin. Mis on minu jaoks püsisuhet silmas pidades olulised omadused ja mida nii tähtsaks ei pea. Küsida, vastata, ja üles kirjutada. Ikka selge peaga.

Veel üks asi, mille üle enne uute suhete otsimist mõelda – kas ma olen endisele kaaslasele andeks andnud, päriselt? Teinekord on kasulik kõik oma tunded-mõtted suhtega seoses samuti üles kirjutada, see aitab meil möödunud suhtest lahti lasta. Üles kirjutada nii, nagu kirjutaks eksile kirja. Lisada sinna eri päevadel uusi mõtteid ja tundeid, mis suhtega seoses meenuvad. Häid ja halbu asju, pealtnäha mõttetuid detaile. Seda kirja ei saadeta kunagi ära – selle võib põletada, tükkideks rebida, et siis suhtega rahu teha.

Ja võib-olla kõige kriitilisem küsimus, mida endalt enne uue suhte otsimist küsida – kas ma üksi saaksin hakkama? On peaaegu tüütuseni korratud tõsiasi, aga tõsi on see ometi: me saame olla endale ja kaaslasele mõnusas suhtes ainult siis, kui me oskame olla ka sõltumatud.

Siit jõuamegi kolmanda olulise asjani – peale lahkuminekut ja enne uue suhte otsimist tuleks mõelda endale. End uuesti üles leida ja endale aega leida, et siis veel paremat ennast üles leida. Võtta aega, et veel vahvamaks inimeseks saada. Mitte ainult sel põhjusel, et nii meeldime teistele vahvatele inimestele, leiame parema partneri, vaid sellepärast, et endale meeldimine, endast hoolimine on tähtis niisamagi. Punkt.