Maili Hütt: kui juba tuttavad hinged kohtuvad...

Foto: Vida Press

Tavaline stsenaarium algab nii: mees ja naine kohtuvad ning nad on võlutud teineteise füüsilisest väljanägemisest, tõmbab väline atraktiivsus. Nüüd, kui need kaks inimest hakkavad suhtlema, võivad nad leida ühiseid jooni ka hoiakutes ja tõekspidamistes, nende emotsionaalsed natuurid võivad sobida, aga võivad ka mitte. Suurem osa inimesi on esmasel kohtumisel esimese asjana märganud teise inimese välimust. Öeldakse, et välimus on justkui meie visiitkaart.

Teistsugune stsenaarium. Mees ja naine kohtuvad ning tunnevad imelist ja imelikku tõmmet teineteise suhtes. Nad võivad aimata, et asi ei ole ainult füüsilises välimuses, on võimalik, et füüsilise välimuse järgi otsustades on atraktiivsus minimaalne, ometi ei oska või suuda neist kumbki kirjelda, miks ja millistel asjaoludel on justkui tunne, et nad teaksid just kohanud inimest juba varem ning peaksid temaga tutvust tegema, et välja uurida, kes see inimene selline on.

Nad võivad ka tõukuda, tunda, et peavad kiiresti selle inimese silme alt põgenema, aimavad justkui ohtu või tunnevad põlastust. Kui juhtume kogema midagi sellist, mida me justkui näiliselt loogiliselt kirjeldada ei oska, võib olla tegu inimesega, kellega oleme kohtunud juba oma eelnevates eludes ja meid seob nendega teo tagajärg ehk karma. Karma, mis on tekkinud eelnevates eludes suheldud olukordadest ja kokkupuudetest. Mõningal juhul võib tegu olla suuremalt jaolt positiivsete, aga võimalik ka, et teineteist lõhkuvate ja haiget tegevate kokkupuudetega, siis tekib selline tunne, et pigem tahaks eemale tõmmata.

Miks on sellised inimesed või suhted meie elus? Vastust võime otsida alati seestpoolt. Hing, kes on arenev ja täiustuv energeetiline kogum, tahab vabastada eelnevate elude tehtud tagajärgi, et selles elus veelgi kõrgemale tõusta. See on ju evolutsiooni eesmärk – pidevalt kõrgemale pürgida. Ükski inimene või suhe ei ole meie elus karistuseks. Kui me adume laiemat pilti, mõistame ka, et oleme ise valinud endale oma näilised haavad, mida me siis arstima asume.

Inimene, kes tekitab meis õudu ja pahameelt või vastupidi, pillavalt suurt emotsionaalset armastust, on nähtavasti kaaslane, keda nüüd teo tagajärje seos meiega taas kokku viib. On lähtekohti, et karmat kui sellist üldse enam ei eksisteeri. Peame lähtuma sellest, et antud juhul on meie kogemus siin maailmas väga piiratud, sest tihti ei leidu õigeid sõnu kirjeldamaks seda, mis toimub kõrgemates dimensioonides. Me arvame, et sõnadel kui sellisel ei ole otsest kaalu meie maailma vormimisel, aga tegelikult võime jätta märkamata, et just sõna ongi see, mis loob maisesse maailma vormi, kuidas me meditatsioonides nähtut, kogetut, tajutut ellu rakendame.

Tänu infoajastule kui sellisele, on meile kättesaadav palju suurem inimeste hulk, kui see oli aastakümneid varem. See aga omakorda tingib oma eelnevate elude kaaslaste, sõprade, sugulaste, tuttavate ülesleidmise. Võib väita, et kõik, keda me oma eluteel kohtame, on korra juba mingis elus meiega kokku puutunud.

Inimese füüsilise keha atraktiivsus pole midagi muud, kui inimese ideaalile vastava kujutise nägemine. Kuna aga inimene tajub erinevatel tasanditel ja soovib suhelda inimestega, kellega vahetada ka oma mõtteid ja tundeid, siis ainult füüsilise väljanägemise meeldimisest jääb väheseks. Kui vanasti pandi paari inimesi ka ilma nende eelneva kohtumiseta, siis see seletab ka asjaolu, miks või kuidas on meie elus inimesed, kelle kaudu tuleb mingi vana asi vabaks lasta ja puhastuda.

Hingedena tulime kõik siia maailma uurima ja kogema. See oli meie soov: kogeda erinevaid tundeid ja mõelda erinevaid mõtteid ja panna oma piiranguteta olemust piirangutesse. Kui me aga mõistame, et piirangud on meie endi loodud ja et saame oma piiritust ka maises kehastuses väljendada, muutuvad kõik meie õppetunnid meid toetavaks elurikkuseks.