Marin avameelitseb: mis tunne on olla armuke

Foto: Vida Press

Meil on sõbrannaga traditsioon umbes korra kuus kahekesi maha istuda, juua head ja väga head veini, suitsetada ebamõistlik kogus sigarette ning rääkida teineteisele kõik vahepeal toimunu ära, et ikka kõigega kursis olla. Ma ei kipu oma suhteid eriti kellegagi lahkama, kui kellegagi üldse, siis just temaga. Ja ta esitas ühel hetkel maailma kõige sõbralikuma konkreetsusega küsimuse: «Mis tunne oli olla armukese rollis?»

Sain selle mehega tuttavaks täiesti juhuslikult ja tööalaselt, ei valinud teda seksisuunitlusega portaalist sadade ülesrivistatud peeniste seast välja, olles sel moel mõlemapoolselt ette teadlikud, mis eelduste kohaselt saama hakkab. Suhtlesime, saime hästi läbi, tööjutud põimusid järjest isiklikemaks ja varsti oli iseenesestmõistetav, et vahel käisime koos lõunal, mõnikord helistas teel koju või jõime koos hommikukohvi, et siis naerdes kumbki oma kontorisse minna.

Sain ju aru, et neil oli abielus raske aeg, aga minu asi ei olnud seda lappida, olin esialgu puhtalt sõbra rollis, kes ei anna nõu ega targuta, vaid kuulab ära. Võimalik, et olen eriti tundetu ja paksu nahaga eksemplar, kes silmanähtavaid lähenemiskatseid ära ei tunne, aga kui see mees mind esimest korda suudles, olin tõesti üllatunud. Sellest, et ta seda tegi ja sellest, kui väga see mulle meeldis. Soe, kirglik ja turvaline tunne, nagu oleksime seda aastaid harjutanud. Ja plõksti, enam ei tahtnudki lahti lasta.

Armunud inimesele võib öelda mida tahes, pessimistlikku nõu niikuinii kuulda ei võeta. Kes jätaks oma kireobjekti sellepärast maha, et mõni sõbranna leiab, et see suhe ei oleks sinu jaoks hea. Kui esmane põletav leek vaibub, tuleb ka mõistus aeglasel sammul tagasi koju, aga esmane lahvatus pimestab liiga eredalt, et ükskõik kui adekvaatseid argumente millekski pidada. See suhe ei erinenud ülesehituselt kuidagi ühestki minu teisest püsisuhtest, selles oli kõike. Kui kummalgi tähelepanuvajadus rahuldatud ei saanud, siis nägelesime, pahutsesime, kui ootused luhtusid, ja olime siiralt rõõmsad, kui teineteise sõrmi pihus saime hoida.

Armastuse kiirrong

Mulle sobis selle suhte kontsentreeritus, see oli nagu kiirrong. Kui olime koos, oli kõik ülivõrdes ja intensiivne, tegime ööpäeva justkui tunni või paariga läbi. Ülejäänud aja sain sellest vaikselt toibuda ja oma argiste toimetustega tegeleda, teadsin alati otseselt kokku leppimatagi, millal on minu, millal tema ja millal koosolemise aeg. Olin armunud, samas teadlik, et sellest staadiumist see suhe edasi ei lähe. Teadsin, et see saab ühel hetkel läbi, aga veel ei teadnud, millal ja kuidas.

Ma ei pea ennast süütuks inglikeseks, aga ei vaeva ausalt öeldes ka liigselt südant. Inimesed, kes on üdini õnnelikus kooselus või vallalised, kes teavad, et suhtes inimesega nad lävima nõus ei oleks, mõistavad mind niikuinii hukka ja ma ei püüagi vabandusi ega õigustusi leida kellegi jaoks. Uhke ei ole, üleolevust ei tunne, kedagi ei alanda, ennast ka ei luba.

Ilmselt levinuim arusaam on, et vasakule panev mees on alatu tõbras, kes pettis isekusest, et täita oma unistust ning naine, kellega seda tehakse, on halastamatu libu. Petmiseks nimetatakse seda selle eest, et see on teise poole eest varjatud tegevus. Samas olen loksutanud peas mõtet, kumb on isekam – kas see, kes läks oma unistust püüdma, või see, kes seda oma teisele poolele pakkuda ei taha, suuda ega luba? Igas rollis omad vaated, kuskil käitub alati keegi valesti.

Ma ei ole krokodill, keda päriseks ei taheta ja seetõttu lootusrikkalt teiste raasukesi üles nokib. Ma ei oota salamisi, et minu roll armukesest uueks abikaasaks saaks. Ma ei käi metsavaheteedel autos seksimas, ammugi ei roni kellegi koju. Ma ei oota lohutavaid väljamõeldud heietusi, kuidas nende abielu on niikuinii karil ja koos ollakse vaid laste pärast. Oma arved tasun kõik ise, finantsabi ei soovi ning samuti ei oota kalleid kingitusi, puudub oskus neid vastugi võtta. Ei mingeid ülespuhutud illusioone, soovmõtlemist ega idealiseerimist. 


Mees, kes on kodusest olmest tüdinenud, vaatabki oma armukest kui kogu universumi ilu, sära ja headuse kehastust ning maailmapäästjat. Milline suuri kuumi tundeid igatsev naine seda ei naudiks! Mehele on vaja imetlust ja tunnustust, võõras naine jagabki varastatud kohtumistel heldelt seda, mida kodusootaja juba ammu iseenesestmõistetavaks peab ja harjunud on. Ja mille eest seda meest armastab.

Sõbranna küsis, kas võtaksin ta vastu, kui ta ikkagi tuleks praegusest kodust ära. Ta ilmselt sisimas arvas, et vastan eitavalt, vihjates mehe loomuomasele truudusetusele, aga ei, võtaksin küll. Ma nimelt ei maga inimestega, keda ei hinda ja enda partneriks olemise vääriliseks ei peaks.

Armumine on juhus, armastus otsus. Elul, projektidel ja muinasjuttudel on algus ja lõpp, nii ka sellel suhtel.