Kehaline karistamine on üks levinumaid laste vastu suunatud vägivalla vorme, mis tihtipeale leiab aset kodus pereringis. Kehalise karistamise alla kuulub muuhulgas tutistamine, laksu andmine, raputamine, tõukamine. Tõsisematel juhtudel löömine, rihma andmine – kõik teod, mis ohustavad lapse vaimset või füüsilist tervist ja heaolu. Eestis on veel suhteliselt levinud mentaliteet, kus kehalist karistamist aktsepteeritakse ja kasutatakse kasvatusmeetodina.
Lapse karistamine mõjutab lapse arengut tulevikus
Lastekaitse Liidu 2015. aasta uuringu «Lapse osalemine pereelus» tulemuste järgi on 14% lastest kogenud karistusviisina löömist ning 23% lastest puutunud kokku tutistamisega. Lasteabitelefoni 116111 kampaania «Karistamine ei kasvata» eesmärgiks on pöörata tähelepanu laste kehalisele karistamise temaatikale ning julgustada abi küsima ja abivajadust märkama.
Oluline on mõista, et lapse kehalisel karistamisel on pikemaajalised tagajärjed ning see mõjutab lapse arengut ja tema edasist käitumist tulevikus. Kehaline karistamine hirmutab ja alavääristab last, pärsib tema suhtlemisoskust ning julgustab ka last ennast vägivaldselt käituma. Lapsel pole võimalik õppida sellisel juhul konflikti olukordade lahendamist rahumeelselt ja ta käitub teistega nii nagu temaga on käitutud ning seeläbi kordub vägivaldse käitumise muster.
Seepärast on väga oluline, et tekkinud lahkhelide korral suudab täiskasvanu jääda rahumeelseks ning oskab toime tulla olukorra lahendamisega ja emotsioonide juhtimisega, andes selliselt eeskuju lapsele. Eesmärk on püüelda selle poole, et lapsed saavad kasvada positiivses ja turvalises keskkonnas, kus väärtustatakse üksteise mõistmist ja ära kuulamist.