«Radari» video. Kadri Riisik: eriti raske on olla tundlik mehel

Foto: Vida Press

Tunned end kurnatuna? Oled liiga emotsionaalne? Sulle ei meeldi rahvarohked kohad? Täiesti võimalik, et oled sel juhul ülitundlik ehk inimene, kelle toimetulekut mõjutab suuresti teda ümbritsev keskkond. End ülitundlikuks pidavaid inimesi on aina rohkem ka Eestis. «Radar» uuris, kas tegemist on tõsise teema või väljamõeldud probleemiga?

Maailmas on ülitundlikkusest räägitud üle kahekümne aasta, selle kohta on avaldatud erinevaid artikleid ja uuringuid mitmetes teaduslikes ajakirjades. Eestis ei teata sellest veel eriti midagi. Viimased kuus aastat on ülitundlikkuse teadlikkustamisega Eestis tegelenud ettevõtja Kadri Riisik, kes nimetab ennast teenäitajaks.

«Ma näen, et see ülitundlikkuse teema on hästi oluline, et inimesed saaksid uuesti kontakti oma tundlikkusega,» ütleb Kadri Riisik.

«Radar» uuris kuuelt terapeudilt ja psühholoogilt, kui palju nad ülitundlike inimestega oma töös kokku puutuvad. Selgus, et ülitundlik inimene on siinmail suhteliselt võõras mõiste. Vaid üks psühholoog oskas rääkida ülitundlikkusest ja leidis, et teema on üle tähtsustatud.

Riisik ei ole alati teadnud, et ta on ülitundlik. Talle lihtsalt tundus, et ta on veidi teistsugune. Naine on olnud pangateller, töötanud projektijuhina. Ta oli ja on ettevõtja. Kuid rõõmu need tegevused Riisikule ei pakkunud.

«Tegid küll midagi, nagu peaksid ju midagi tegema justkui, et justkui ettevõtja olla on ka midagi sellist, et oma asja teed. Aga tegelikult sisu ei pakkunud mulle mitte midagi,» räägib Riisik, kellel tekkis küsimus - mis tal viga on.

«See on küsimus, mis võib-olla alati tundlikke inimesi kimbutab, et me alati arvame, et midagi on viga. Ja mina samamoodi mõtlesin, et mis mul viga on, ma nagu ei tundnud naudingut elust. Mul ei olnud elujõudu üldse. Huvi elu vastu nagu puudus. Ja mulle tundus, et mul on kogu aeg midagi viga, sest teised tundusid minust erinevad. See viiski mind sellisele pikale rännakule, mis kujunes kolme ja poole aastaseks,» räägib Riisik.

«Ühel hommikul ma lihtsalt tundsin tunnet, et peab minema internetti midagi vaatama. Kuidas ma sinna lehele jõudsin, kus oli ülitundlik inimene, empaat. Siis ma lugesin seda ja ma tundsin, kuidas kananahk tõuseb ihule - see olengi mina, siin ongi see infokild, mis mul oli puudu, et miks ma niimoodi tunnen,» meenutab Riisik, kuidas ta Malaisias elades sattus internetis tundlike inimeste teemale.

Umbes 20 protsenti elanikkonnast on ülitundlik

Ülitundliku inimese mõiste tõi esimest korda suurema avalikkuse ette Ameerika psühholoog Elaine Aron. Ta väidab, et umbes 20 protsenti maailma elanikkonnast on ülitundlik.

Aroni sõnul iseloomustab ülitundlikku inimest neli põhiomadust:

1. ülitundlik töötleb informatsiooni sügavamalt;

2. ta töötleb läbi väga palju informatsiooni ja seetõttu väsib kiiresti;

3. ta reageerib nii negatiivsele kui positiivsele väga tugevalt;

4. ta märkab pisiasju.

«Ülitundlik inimene on kõige ümbritseva suhtes ülitundlik, see tähendab seda, et tema närvisüsteem on tundlikum ja sellest tingituna tunnebki tundlik inimene ennast rutemini kurnatuna. Ja kindlasti iseloomustab tundlikku inimest see, et ülestimulatsioon on hästi kerge tulema,» räägib Riisik.

Kadri jaoks on kõige ebamugavamad paigad näiteks kaubanduskeskused. «Radar» käis Riisikuga Kristiine Keskuses, et uurida, mis teda sellistes kohtades kõige enam häirib.

«Viimastel aastatel ma olen lihtsalt õppinud funktsioneerima ka kaubanduskeskuses. Teen seda sellistel aegadel, kus ma tean, et on vähem rahvast. Tipptunnil ma ei trügi liiklusesse, tipptunnil ei lähe ma kaubanduskeskusesse, ma valin teised ajad lihtsalt,» seletab Riisik.

Kõige rohkem puutub teiste inimeste emotsioonidega kokku väga rahvarohketes kohtades. Sellised kohad soodustavadki ülitundlikel kiiret ülestimulatsiooni.

«Ma tunnen hullult sagimist, see on tunne nagu kogu aeg toimub midagi su ümber. Su närvisüsteem ja meeled kogu aeg töötavad,» ütleb Riisik.

Terje Sosi jaoks on ülitundlikkus uus teema. Ta jõudis äratundmiseni alles aprilli alguses.

«See tuli nagu välk selgest taevast tegelikult. Mis mind niimoodi käivitas, oli see, kui ma sain tagasisidet, et ära ole nii empaatiline. Ma võtsin seda kui kriitikat, ise arvates, et teistest hoolimine ja märkamine peaks olema minu üks tugevusi, aga siis ma hakkasin mõtlema, et mida ma saaksin teha, et ma seda ei teeks. Ja siis ma jõudsingi Kadrini, kes Eestis siis selle teemaga tegeleb,» räägib Sosi.

Hiljuti Terje Sosi koondati ja hetkel ta uue koha otsimisega ei tegele. Ta on võtnud aja maha, veedab palju aega õues ning keskendub ülitundlikkuse teemale.

«Kõikide inimeste elus on selliseid olukordi, kus sa peadki mingeid muutusi tegema ja sellest õppima,» ütleb Sosi.

Oluline on olla looduses

Peale kaubanduskeskuses käimist suundub «Radar» Riisikuga loodusesse naise lemmikkohta Suurupis. Just siin meeldib talle kõige rohkem oma pingeid maandamas käia.

Riisik ütleb, et looduses olles ei ole tal pingete maandamiseks kindlat rituaali.

«Tegelikult ei pea üldse olema rituaal. Elu on tegelikult mäng, meid on õpetatud mängima. Inimene lihtsalt usub, et peab olema mingi rituaal, et midagi teha. Tegelikult on lihtsalt oluline, et sa oled siin. Ma ei pea mitte midagi tegema. Mida ma teen, on see, et ma viskan ennast muru peale pikali või liiva peale pikali ja lihtsalt olen. Mõnikord vaatan taevasse, siis kas meditatsioon või lihtsalt olemine. Ma tõesti ei tee mitte midagi. Loodus mõjub nagunii iseenesest, ma ei pea mitte midagi tegema,» selgitab Riisik.

Looduse tähtsust ülitundliku inimese elus kinnitab ka Sosi.

«Loodusega kooskõla, väljas olemine – seda ei tohi kindlasti ära unustada. See on väga suur abimees,» ütleb Sosi.

Ülitundlikest lastest tuleb rohkem rääkida

Ühelegi lapsevanemale ei ole võõras olukord, kui laps viskab poes pikali ja hakkab kisama. Võib arvata, et tal on lihtsalt selline tuju. Kuid Riisik väidab, et selle taga võib olla hoopis lapse ülitundlikkus.

«Lapsevanem mõtleb, et oi, laps on paha, tahaks teda justkui karistada või ära nüüd nuta või tõuse nüüd püsti. Tegelikkuses on tal lihtsalt ülestimulatsioon ja ta ei oska seda muud moodi väljendada,» räägib Riisik.

Terje leiab, et väga oluline teema on just ülitundlik laps ja neist tuleks rohkem rääkida.

«Me saaksime aidata väga paljusid lapsi, see teema kindlasti on lastevanematele, et mõista oma lapsi ja kasvatada neid paremini,» räägib Sosi.

Tekib küsimus, et kui lihtne on mittetundlikul vabemal kasvatada tundlikku last.

«Kui mittetundlik vanem ise ei tunne midagi, siis arvatakse, et see ei ole tõsi või et ta ei saa nii tunda. Näiteks, kui ma olin hambaarsti juures, siis hambaarst ütles mulle - sa ei saa praegu valu tunda, pani mulle justkui mingi reeglistiku, et sa ei tohi praegu valu tunda. Sa ei saa tunda, aga ma reaalselt tundsin meeletut valu. See on võib-olla samamoodi, et me tihti arvame, et kui mina ei tunne midagi, siis teine inimene ei saa ka seda tunda. Tundlik laps arvab, et ta ei tohi seda tunda ja ta hakkab kõiki neid asju alla suruma, mis tegelikult on suur karuteene lapsele tulevikus üldse hakkama saamisel. Sest ta arvab, et ta ei tohi neid asju kogeda, et see on vale, et ei tohi olla selline nagu ma olen. See on väga raske lapsele ja seetõttu on väga oluline, et lapsevanem teaks seda,» räägib Riisik. Ta lisab, et eriti raske on tundlik olla meesterahval.

«Meid on õpetatud, et me ei tohi tundeid kogeda, et me ei tohi nutta, et me peame olema raudsed ja tugevad mehed. Kuid tegelikkuses on nutmine väga vajalik instrument, mis inimesele on kaasa antud. See on sama nagu autol on jahutusvedelik. Selleks, et mootor üle ei kuumeneks, on vaja vahepeal jahutada ja samamoodi on nutmine. Siis tegelikult naised nutavad hästi palju meeste eest, sest nad tunnevad, et mehel on südames-hinges väga valus, aga nad ei oska seda väljendada, sest meid ei ole õpetatud. Keegi kunagi ei ole meile öelnud, et me võiks midagi tunda.»