Kuigi paljud ei usu, et igaühe jaoks on maailmas vaid üks õige kaaslane, on siiski tore, kui leiad enda kõrvale inimese, kes armastab sind tingimusteta ja teeb sind õnnelikuks.
Naised meenutavad: hetk, mil sain aru, et mees on minu jaoks õige
Iga inimese jaoks tähendab «see õige» erinevaid asju. Redditis paljastasid naised, kuidas nemad said aru, et mees, kellega nad parajasti koos olid, on see õige.
«Üles kasvades ei olnud mul armastuse osas just parim eeskuju, sest mu vanemad tülitsesid väga palju. Aga kui ma 16-aastaselt kohtusin oma bioloogilise isaga, sai temast mulle küll suur eeskuju. Mäletan, kuidas istusime nende kodu verandal, tema naine oli ta kõrval ja nad hoidsid käest kinni. Ühel hetkel vaatas mu isa oma naise poole ja küsis: «Kas ma olen sulle täna öelnud, et armastan sind?» «Ei, vist mitte,» vastas naine. Minu isa ütles seepeale: «Oh, siis ma ütlen sulle. Tänase päeva lõpuks ma ütlen seda.» See oli lihtne, aga nii armas. Nad tegid tihti selliseid pisiasju ja ma mõistsin, et minagi tahan midagi sellist kogeda.
Möödus mitmeid aastaid ja ühel õhtul istusime abikaasaga diivanil ning vaatasime filmi. Järsku küsis ta minult: «Kas ma olen sulle täna öelnud, et armastan sind?» Mu silmad olid pisaraid täis ja ma vastasin talle: «Ei, veel mitte.» Pisarad ajasid teda segadusse ja ma pidin selgitama, miks see nii juhtus. Ma polnud seda lugu talle kunagi varem rääkinud. Sel hetkel ma taipasin, et ei taha oma elu kellegi teisega veeta.»
«Paljud pisiasjad viitasid sellele. Ta parandas mu parima sõbranna auto ära, sest sõbrannal polnud raha. Ta käitus teistega hästi. Ta helistas vahel ja küsis: «Kas ma võin tulla ja olla seal, kus sina oled?» Ta tõi mulle šokolaadi, kui mu eks saatis mulle inetu kirja. Ta ajas mind naerma. Ühel päeval ma sain aru, et temaga abiellumine on õige otsus. Me oleme 24 aastat abielus olnud. Ta on endiselt kõige parem mees, keda tean.»
«Mäletan, et istusime tema autos, tema juhtis ja autos oli vaikne. Ma vaatasin teda ja tundsin rahu... ma tundsin, et olen kodus. Sel hetkel ma teadsin, et me oleme veel kaua aega koos.
Oli veel üks hetk, mis kinnitas mu tundeid. Olime kihlatud ja meil tekkis suur vaidlus. Ma tormasin välja, istusin autosse ja sõitsin minema. Autos olles mõtlesin sõpradele ja pereliikmetele, kelle juurde saaksin minna ning juhtunust rääkida. Teistele mõeldes taipasin, et on vaid üks inimene, kellega ma tahan rääkida: mu parim sõber... ja ma olin tema juurest just minema tormanud. Me oleme abielus olnud 25 aastat. Meie välimus on muutunud, me ajame teineteist närvi, aga ta on endiselt mu parim sõber ja ma ei kujuta ette maailma ilma temata.»
«Tema läks sõbraga kolmepäevasele reisile ja ma olin terve selle aja meeletult õnnetu. Mäletan, et kõndisin kööki, avasin juba sajandat korda külmkapi ukse, vahtisin tühja pilguga kappi ja mõtlesin endamisi: «Mis mul viga on? Issand, ma armastan teda.» Ta jõudis reisilt tagasi kell üks öösel, helistas mulle ja sõitis autoga kohe minu juurde. Ma rääkisin talle, mis vahepeal juhtus ja tema vastas: «Oli ka aeg!» Alates sellest ajast oleme koos olnud. See juhtus 1999. aasta augustis ja me abiellusime 2001. aasta oktoobris.»
«Mu auto läks kesklinnas katki. Ta tuli kohale, andis mulle enda auto, viis minu oma autoremonditöökotta ja lasi ära parandada. Ta maksis autoremondi eest ja ootas mind mu maja ees, kui ma paar tundi hiljem töölt tulin.»
«Me olime üsna lühikest aega koos olnud, kui ta kutsus mind ühele välikontserdile. Oli väga palav päev ja mul oli vedelikupuudus ning ma minestasin. Ta võttis mind sülle ja kandis mind läbi rahva esmaabitelgini. Tema süles olles ma toibusin ja taipasin, et olen armunud superkangelasse, kes on alati minu jaoks olemas ja kaitseb mind. Viis aastat hiljem oleme õnnelikult abielus.»
«Mulle mõjus see, kuidas ta suhtles mu isaga. Mu isa võib väga hirmutav olla. Tal oli karm lapsepõlv ja ta teenis 30 aastat mereväes. Mu eelnevad peigmehed pole kunagi julgenud mu isaga väga palju rääkida. Siis tuli aga mu tulevane abikaasa. Ta rääkis igal võimalusel mu isaga ja nad räägivad elust, mängivad, narrivad teineteist ning isegi kallistavad. Ma pole kunagi varem oma isa niiviisi naermas näinud. See aitas mul mõista, et see mees on minu jaoks õige.»
«Mängisime esimesel kohtingul Legodega. Olime siis kahekümnesed. See oli väga lahe.»
«Tal oli koridoris üks veinikork, mis oli seotud paela külge. See oli tema kassi mänguasi. Tal oli väga armas kass, kes ootas teda alati töölt koju ja käis tal muudkui sabas. See kass armastas teda väga ja kassid tajuvad väga hästi iseloomu. Ma arvasin, et kui ta oskab oma kassi nii hästi kohelda, siis ilmselt kohtleks ta ka mind hästi. 20 aastat ja kolm kassi hiljem, oleme koos ning ta tõestab mulle iga päev, et ma ei eksinud. Pealegi ta suudles meie esimesel kohtingul lausa imeliselt.»