Polüarmastus kui postkapitalistlik peremudel

Foto: Vida Press

Polüamooria ehk polüarmastus on koondtermin, mis hõlmab palju erinevaid lähisuhete vorme, millest kõiki ühendab asjaolu, et lähisuhetes inimesed ei ole eksklusiivselt üksteise «omad». Polüarmastuse kontekst võimaldab olla küll väga lähedane ja kogeda kellegagi armastust, kuid seda alati tingimusel, et armastajal on vabadus jagada oma lähedust ja armastust ka teiste täiskasvanud ja vabade, polüarmastusest teadlike ning seda aktsepteerivate kaaslastega, kirjutab Edvin Aedma Müürilehes.

Üldiselt on polüarmastuse eelduseks piisaval määral endas peituva armukadeduse ja omamissoovi ületamine. Isiklikult taipasin ligi kümme aastat tagasi, et kõige tugevamini ei seo mind armastatuga mitte sõrmused, ühised kinnisvaralaenud, elamispind või järglaste kasvatamine, vaid lihtne asjaolu, et väärtustan teist sedavõrd kõrgelt, et minu armastus tema vastu ületab soovi seda isikut (täpsemalt tema lähedust ja seksuaalsust) enesele reserveerida.

Loomulikult võtan väga suure komplimendina seda, kui huvitan oma kaaslast nõnda palju, et tal ei teki isugi teistega lähedust kogeda, kuid ei pea seda eelduseks. See on nagu sõpradega: väikestel lastel võib esineda mõnikord mängukaaslaste suhtes tugev omamissoov, püütakse takistada uute «parimate sõprade» tekkimist ning tagada endale igaveseks parima seltsilise staatus. Kuid aja jooksul ja vanemaks saades avastatakse sageli, et meil pole enam mitte «parim sõber», vaid on «mitu parimat sõpra», ja see on suurepärane. Haruharva suudab keegi pakkuda kellelegi igakülgset rahuldust – enamasti muudab üks inimene meie elu paremaks ühtmoodi ja mõni teine teistmoodi. Ühiselt tagame üksteisele kõige mitmekesisema elukogemuse. Võimalik on ka olukord, kus su armastatu kogeb täielikku vabadust armastada kedagi teist (ja eeldab, et sa soovid talle veel kõigele lisaks õnne, kui ta oma elus uue põneva inimese avastab), kuid valib kogu selle vabaduse pinnalt siiski peamiselt (või isegi eksklusiivselt) sinuga suhtlemise. Polüarmastajad ei erine üks ühele suhetes tihti «monodest» (monogaamselt elavatest inimestest), erinevus tuleb eelkõige vastastikuse vabaduse respekteerimise ja toetamise kontekstist. Ma ei leia, et kõik peaksid polüarmastust viljelema, kuid imetlen sügavalt inimesi, kes seda eelistavad või suudavad.

Sinu õnn on minu õnn

Sotsiaalmeedia abiga on muutunud nähtavamaks inimeste kannatused ning jõukatel on keerulisem ennast vaestest isoleerida.

Sellest tulenevalt on üha rohkem inimesi hakanud mõistma, et indiviidi heaolu mõjutab ka tema kõrval olev teine inimene. Ma võin olla rikas ja tagada oma perekonna jõukuse, aga kui mu naabrid (või nende naabrid või kaaslinlased, kaasriiklased jne) on vaesed, siis saavad varem või hiljem nende probleemidest ka minu probleemid.

Kui ebavõrdsus inimgruppide vahel paisub liiga suureks, muteerub see kuritegevuseks ning appi tuleb kutsuda politsei ning vaja võib minna isegi sõjaväe abi, kuid politsei ja sõjavägi tegelevad siiski pigem tagajärgede leevendamisega. Mõte on selles, et piisava võrdsuse puudumisel eskaleeruvad probleemid inetuteks sündmusteks, mis muudavad elu paratamatult keerulisemaks ka jõukamate jaoks.

Nii polüarmastuse kui peremudeli kui ka areneva postkapitalismi kui majandusmudeli puhul on tegu jagamisega (mis toetub, muide, oskuslikule kommunikatsioonile ja tehnoloogiale). Ja nüüd tuleb mängu perekond. Mulle on mõnikord öeldud, et see kõik on väga tore, aga kuidas polüamoorselt elavad inimesed ehk n-ö polüd lapsi kasvatavad? Vastuseks mõelge suguvõsadele. Suguvõsa liikmed on just nagu sõbrad, keda sa pole ise valinud ning kes figureerivad su elus perekondlike sidemete tõttu, mis võivad olla tekkinud ka kogemata. Meil on nii toetavaid kui ka vähem toetavaid sugulasi. Ja nüüd kujutagem ette, mis oleks, kui saaksime kõik sugulased isiklikult välja valida. Iga onu, tädi, lell jt oleks läbinud meie enda filosoofia filtri ning osaleks meie (ja meie laste) eludes seetõttu, et tajume nendelt suurt tuge. Täpselt nii suhestuvad või toimivad ideaalis polüde armastatud ja kaaslased nende laste suhtes. Loomulikult on ka polüde hulgas keerulisemaid isiksusi, rõhk sõnal «ka» – harvu ebaoptimaalsusi leidub nii monodel kui ka polüdel, ning lõppeks polegi oluline, kas tegu on DNA- või armastusseosega, peaasi et inimene on meie ja meie lähedaste suhtes respekteeriv ja toetav.

Jagatud perekond

Kapitalistlikus ja eelkapitalistlikus maailmas oli perekonnal ka tugevalt majanduslik funktsioon – seda illustreerib suurepäraselt asjaolu, et abielud toimisid kuningate poliitlepingute pitseritena. Sama funktsioon toimis ka ühiskonna madalamatel tasemetel, kus isad müüsid oma tütreid sõna otseses mõttes kaasavara eest (või abiga), mis oli minu arvates neist väga inetu. Samuti aitasid perekonnad akumuleerida varasid. Isatalu, loss või klannikoda oli see, kuhu varandused kokku veeti, ning selle kõige keskel pesitses alati perekond, mis vastavalt vanasõnale oli seotud omavahel veest paksema vere kaudu.

Mida kiiremini arenevad maailm ja tehnoloogia, seda oskuslikumalt õpivad inimesed oma varasid jagama. Ühisrahastused, ühislaenud, autode ja kinnisvara jagamine on vaid jäämäe tipp. On vältimatu, et kunagi saab kõigile ilmsiks, et seisev ressurss on vähem väärtuslik kui jagatav ressurss. Seisev ressurss ei pruugi midagi toota ning võib ladustamisel hoopis amortiseeruda. Jagatav ressurss aga genereerib väljajagamisel otseseid või kaudseid tulusid, loob uusi seoseid ning võib majanduspartnerite tõttu isegi areneda (näiteks võivad töökaaslased leida uusi lahendusi ressursi efektiivsemaks kasutamiseks, sellega seotud võimaluste avardamiseks). Seega tundub tulevik olevat jagajate, mitte enesele hoidjate päralt. Üha postkapitalistlikumas maailmas on ka inimesed liikuvamad, vabamad ja usaldavamad. Tehnoloogia võimaldab nii geograafiliselt, digitaalselt kui ka mentaalselt kaugemale ja kiiremini ühenduda. Tehnoloogiliselt üha areneva suhtlemisvabaduse tõttu suureneb lõpptulemusena ka iga indiviidi otsustusvabadus, kas kogunemine perekondadeks lähtub verest, kullast või empaatiast.