Maarja Kupits: miks ma oma lapse kadedaks kasvatan

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Ma ei arva, et kõike peab iga küsijaga jagama. Ma ei arva, et mänguväljakul peab kõikide soovijatega kaasavõetud asju jagama lihtsalt sellepärast, et laps tahtis oma asjadega ka liivakastis mängida ja need sinna kaasa võttis. Sellest, miks ta oma lapse kadedaks kasvatab, kirjutab meie uus kolumnist Maarja Kupits.

Kasvatan pealinna kandis peagi pooleteiseaastaseks saavat väikest poissi, liiga karvast kassi ja täitsa normaalset Eesti meest, aga eeskätt siiski iseennast. Vanusenumber algab mul kolmega, eraelus viib suur osa mu vestlustest välja autode ja/või arvutiteni ja tegelikult olen vist introvert.

Kuigi mõne jaoks tundub mu konkreetne suhtlusstiil vahel ebasõbralik, on minuga tegelikult väga lihtne läbi saada – tasub meeles pidada, et ise elades tuleb ka teistel elada lasta, kõik on alati läbirääkimiste küsimus ja sõltub taustsüsteemist, ning maitse üle ei vaielda (vahel ehk natuke kakeldakse, aga selleks olen ma juba liiga laisk).

Ajastu märk ehk kasvatan lapse kadedaks

Igasugune jagamise teema kütab alati kirgi ja paneb vastakaid arvamusi avaldama ka inimesi, kes muidu küllalt ühel meelel olnud on. Ühed leiavad, et asjad on ainult asjad, ükski ese ei ole nii isiklik, et seda peaks vaid endale hoidma ja sama kehtib lastele – mis on mänguväljakul, see mänguväljaku oma ja lapsed, kes mõnda asja endale hoiavad, on lihtsalt kadedad. Sama heldelt jagavad nad teistega oma mõtteid ja arvamusi.

Teised on samavõrra veendunud, et midagi võib endale ka hoida, ja see ei pea olema alati see, mis teistest üle jääb. Külaliste tuleku puhul ei pea päris kõiki asju välja kraamima, hoolikalt ehitatud Lego-torni või pooleldi kokkupandud puslet ei pea lahti võtma ja teistele mängida andma ning ka mänguväljakul võiks olla võimalik ise oma mänguasjadega mängida. Mina kuulun viimaste hulka.

Ma ei arva, et kõike peab iga küsijaga jagama.

Ma ei arva, et mänguväljakul peab kõikide soovijatega kaasavõetud asju jagama lihtsalt sellepärast, et laps tahtis oma asjadega ka liivakastis mängida ja need sinna kaasa võttis.

Ma ei arva, et külalistele peab kõik, sealhulgas erilise tähendusega asjad välja tooma.

Ma ei arva, et see on tegelikult kadedus.

Ma ei arva, et aastane laps peab loobuma käesolevast mänguasjast, kui võõras kuuene seda nõuab, lihtsalt sellepärast, et ta seda nõuab. Olen kuulnud arvamusi, et peaksin oma aastasele selgitama, et teine tahab sellega mängida, ja ole nüüd hea laps ja anna, soovitatavalt kohe, sest muidu ta ei õpigi mitte kunagi, et oma asju peab jagama. Aga see aastane tahab ju ka? Miks tema tahtmine on kuidagi teise omast kehvem? See ajab mind selle puhul vaata et kõige rohkem segadusse – miks ühe lapse tahtmine peaks teise omast nö üle olema?

Lisaks jääb mulle tegelikult veidi arusaamatuks, mis eriline võlu on nimetatud kuuese jaoks kümnete ümbruses vedelevate mänguasjade seast just sellel väikelapse käes oleval suvalisel topsikul või kühvlil, millega viimane on koos hommikul ärganud, päev läbi ringi tuianud ja tõenäoliselt läheb sellega ka vanni ja magama?

Ma tean, et paljud ei mõista seda. Ma tean, et paljude jaoks ei ole olemas erilisi asju, mida nad jagada ei soovi. Ma tean, et paljude jaoks on see kadedus. Aga olgu siis nii. Kasvatan oma lapse kadedaks.

Kui nüüd edasi mõelda, siis see tohutu kõigejagamine on mingis mõttes ajastu märk. Me ju jagame ka ennast, oma privaatsust, ja mida rohkemate inimestega, seda parem. Me oleme kogu aeg online. Kui sind ei ole Instagramis või Facebookis, ei ole sind olemas ja kui sul restoraniskäigust toidupilti või check-in’i pole, siis sa põhimõtteliselt ei ole seal käinud. Kui sul on valus ja paha ja sa sellest Facebooki ei kirjuta, siis su kannatusi pole maailma jaoks olemas. Kui puu metsas kukub, kas see teeb siis häält?

Miks ma pean võõraste lastega suhtlema?

Kui sa lähed lapsega mänguväljakule ja absoluutselt iga soovijaga suhelda ei taha, on sul midagi viga. Sest mis sa ronid siis avalikku kohta, kui sa suhelda ei taha? Mina ronin näiteks oma lapsega mängima ja võõra kolmesega kaheldava väärtusega dialoogi arendamine ei kuulu absoluutselt minu huviorbiiti. Ma tulin sinna oma lapsega mängima.

Paraku on aga nii, et ajal, kui see võõras väikelaps minuga pikka vestlust arendab (loe: mind tüütab) ja tema ema või hoidja eemal pingil millega iganes tegeleb, on vastutus tema eest tol hetkel osaliselt ka minu peal, vähemalt tema ema või hoidja silmis. Sest ma olen ju ometi täiskasvanud inimene, ja kus minu silmad olid, kui ta mingi jamaga tegelema hakkas?

Aga mida ei mõisteta, on see, et ma ei ole seda vastutust palunud ega tahtnud. Samuti ei saa ma selle eest hoidja kombel palka. Kui ma tahtnuks võõra kolmesega tegeleda, läinuks ma tööle lasteaednikuks. Ometi ma seda ei teinud. Mis järeldusi võiks sellest teha?

Ma tulin sinna oma lapsega mängima, ja oma asjadega sellepärast, sest ma ei taha kellegi teise käest nende küsimise või jagamisega tegeleda. Kas seda on siis tõesti nii keeruline mõista? Ma ei palu, et meie ümbruses käidaks kikivarvul, absoluutselt mitte, aga jätke ruumi neile, kelle jaoks suhtlemine ei ole alati nauditav.

Kui mõne inimese meelest tähendab see, et ma väldin kõiki ja kogu aeg, ja sellega kasvatan oma lapsest sisuliselt keldrikakandit, siis see ei ole kindlasti nii. Aga natuke valin, kellega ja mida endast jagada, ja selles osas veidi kadedaks kasvatan oma lapse küll.