«Mehi on kerge vägistada, sest nad tahavad niikuinii!»

Foto: Vida Press

Istume köögis laua taga. Mina ja see naine. Kuidas see kõik nii kiiresti juhtus, ei oskagi öelda, sest alles me ju tutvusime, aga juba on ta ei-tea-mitmendat-korda minu juures külas, n-ö visiidil. Ta käiski mul külas, sisuliselt ainult SELLE ASJA pärast. Pärast seda me istusimegi, tegime vist n-ö järelmänguks suitsu ja rääkisime juttu. Ühel hetkel ütles ta midagi sellist, mis ei lähe iial meelest, tema näoilme ei unune kunagi – see ilme, mis andis mõista: «Mees, mina juba tean, millest ma räägin!» Sellest vestlusest kirjutab meile lugeja Franz K.

Millest rääkisime enne ja pärast, seda ma ei mäleta, aga seda ütlemist mäletan, kui kokkuvõtet millestki suurest, millestki sellisest, millest kohe nagu aru ei saanud, aga mällu süüvis ja siiani kummitab, eelkõige ses mõttes, et ütles ta seda nüüd ikkagi n-ö filosoofiliselt maailma paika panevalt või konkreetselt mulle?

«Mehi on kerge vägistada, sest nad tahavad niikuinii!» olid need tähtsad sõnad.

Oot, kui ta nüüd konkreetselt mind mõtles, siis kas oligi nii, et enda arust sain, mis tahtsin, aga tegelikult sai hoopis tema ja mitte sedasi viisakalt, vaid vägistades, kasutades kõikvõimalikke jõu liike, välja arvatud füüsiline jõud? Et tegelikult tahtis tema rohkem kui mina, võiks öelda, et tema tahtmine oli võrreldes minu tahtmisega nii suur, et ma nagu ei tahtnudki, tegin seda sisuliselt vastu tahtmist, sest tema tahtis nii hirmsasti? Ja kas see, kui üks pool tahab natuke, aga teine hirmsasti – ja seega allub nõrgem tugevama tahtmise jõule – ongi vägistamine?

Aga miks see nii siis ikkagi on, et mehed «tahavad niikuinii», aga naised ainult siis, kui ... tahavad? Ja kui nad juba tahavad, siis on mees alati varnast võtta, sest isegi, kui ta päriselt ei taha, tahab ta ju «niikuinii»? Ütleme, et mees ei taha, aga ei öelda ka ei julge, sest järgmine kord, kui tahab, siis ei saa? Ja lasebki end vägistada. Kas seda mõtles see naine?

Või on naised meestele koti pähe tõmmanud? Põhimõtteliselt ja aegade algusest saati, selles mõttes, et mõeldakse neist kui õrnadest ja haavatavatest olevustest, eelkõige selle anatoomilise vastutuse – raseduse, lapsekandmise ja sünnitamise – pärast ja jäetakse nagu muuseas kõrvalteemaks see, et tegelikult on kogu seksuaalne võim naiste käes. Et kuidas? Kui naine teeb peas otsuse, siis on ta SELLEKS valmis murdosa sekundite jooksul. Aga mees? Tahtmine on suur, otsus selge, aga ... no võib tõrkeid ette tulla seoses anatoomiliste erinevustega. Mehel on suur võimalus «feilida», aga naisel mitte, olgu, oleme täpsed: naine saab lihtsate vahenditega oma võimalikku «feilimist» varjata – muidugi, kui tahab. Ja see pole veel kõik: ta võib välja näidata «feilimist», aga tegelikult «skooris täiega». Oleneb, mis on tema eesmärk.

Mees eriti petukaubaga tegeleda ei saa, sest kõik on näha, nii algus kui ka lõpp. Võim on naise käes ja kui tahab, siis mängib (mehe poolt) äravõlutud haldjakest, aga tegelikult teeb täpselt seda, mida egoistlikult ainult tema tahab. Vägistab nii, et vägistatu ei saa sellest arugi ...

Mis mehe teesklemisse puutub, siis meenus Mel Gibsoni tegelaskuju sõnad filmist «Surmarelv»: «Kuidas teeselda? Tuleb naisele salaja sooja jogurtit seljale pritsida.»

Ummikus on mu teooriad! Alati, kui need sõnad – mehi on kerge vägistada, sest nad tahavad nii ehk naa – meenuvad, hakkan peas neid lahti mõtestama. Mida ta ikkagi sellega öelda tahtis?! Ja ma ei jõua kuhugi, sest üks võimalik vastus tekitab uue küsimuse. No ei tahaks ju marki ka täis teha, näiteks nii, et teda juhuslikult kohates (sellest on möödas kümme aastat) kohe küsida: «Mida sa ikkagi öelda tahtsid? Kas mind paika panna või filosofeerisid laiemalt?»

Või langeda täiesti süüdimatult kontekstist välja ja uurida, ega tal sellist «pisikest» ... vägistamis-isu peal ei ole? No sellist tulist, nagu kümne aasta eest ...