/nginx/o/2016/05/11/5367083t1h6b6d.jpg)
Mõnel päeval ei tunne end lihtsalt enda kehas hästi. Käsivarred tunduvad paksemad kui peaümbermõõt, kõht tundub sisaldavat endas vähemalt kolmikuid ning jooksma minnes ei taha jalad koostööd teha ning valutavad nagu vanakuradid. Või siis on peas lihtsalt sellised mõtted, mis ei tundu üldse enda omad olevat. Kõik on objektiivselt hästi, sama hästi, kui oli eile, aga ometi on lihtsalt miskipärast päev, kus tahaks enda kehast välja astuda.
Selle kõige juures on tagaajus veel veider surve. Seda kõike ei tohiks justkui välja öelda, sest: «Aga sa ju kogu aeg ise räägid kehapositiivsusest! Ise sa oled ju kogu aeg kirjutanud, et keha pole statement ja et võtke mind nii, nagu ma olen!» Ja ka see on tõsi – ma tõesti räägin pidevalt kehapositiivsusest ning ma tõesti usun, et ilus keha võib olla erineva kuju ja vormiga ning et ilu on vaataja silmades, seejuures on olulisim, et me kõik iseendid armastada oskaksime.
Ehk siis – ma justkui ei tohiks üldse end enda kehas vahel pahasti tunda, sest muidu pole nagu õige feminist, muidu allun kohe ühiskonna survele ning lisaks ei ole see ju enesekindlale naisele üldse mingi sobiv tunne, mida väljendada. (Teate ju küll – enesekindlus on seksikas!)
Aga ometi ei taha ma hästi uskuda, et ma olen ainus, kellel vahel on halva keha päevi. Mil juuksed ei hoia hästi, mil otsaette tuleb ootamatult punn, mil kaalunumber teeb kurvaks, mil ei tunne end peeglisse vaadates üldse ilusana.
Senikaua, kuni on selliseid naisi, kes end häbenevad; kuni on debiilikuid, kes tänaval naisi paksuks sõimavad ning neid, kes vägivallatsevad oma partnerite kallal, pannes neid oma kehades halvasti tundma – just senikaua ongi meil neid artikleid vaja.
Kui oma sõbrataridele usaldasin, et täna on kehva keha päev, tõusis huvitav arutelu. Nimelt arvas üks tuttav, et ajakirjandus on peamiselt süüdi (sest muidugi on, eks ole), miks naised end üldse halvasti tunnevad. Ja kuigi ma ei väida, et ajakirjandus poleks süüdi – muidugi mõjutab meedia inimesi, on jabur väita, et ei mõjuta – ei olnud ma nõus selle konkreetse arvamusega. «Miks sildistab naistemeedia voldikesi või rasedusarme näitavaid blogijad ja modelle «vaprateks»?» küsis sõbranna. «Nagu selles oleks mingi eriline vaprus – eksisteerida nii, nagu oled!» Ning tegelikult on see viimane just kehapositiivse liikumise tuum. See ei peakski olema mingi eriline vaprus, see peakski olema normaalne, et sa oled nagu oled ning seejuures armastad end täpselt sellisena.
Ma jään seisukohale, et rääkides kehades nii nagu nad on – kõigi armide, voltide, kortsude ja kühmudega – ning neid nii ka näidates, on see ikkagi jõustav tegevus. Sest kui me vaikime, on siiski tuhandeid naisi, kes arvavad oma keha vaadates, et nad on veidrikud ja pole ilusad. Muidugi oleks tore, kui me oleksime ühiskonnana jõudnud faasi, kus me ei peaks normaalsust esile tõstma ning näpuga sellele osutama: «Vaadake, see [venitusarm, volt, kühm] ongi normaalne! Ärge põdege!» Aga praegu me veel peame osutama ja seda ütlema, sest kui me seda ei tee, elavad liiga paljud meist teadmata, et tegelikult ongi meie kehad just sellisena normaalsed. See, et õnneks on väga palju naisi, kel pole iial tulnud pähe venitusarmide pärast muretseda, on ainult hea, aga neile polegi need lood suunatud. Need lood on suunatud kõigile neile, kes on aeg-ajalt ebakindlad, kes tunnevad end oma kehas halvasti ning kes on suhetes, kus mehed nõuavad: «Võta kümme kilo alla, siis oled ilus ja ma saan sind armastada.»
Senikaua, kuni on selliseid naisi, kes end häbenevad; kuni on debiilikuid, kes tänaval naisi paksuks sõimavad ning neid, kes vägivallatsevad oma partnerite kallal, pannes neid oma kehades halvasti tundma – just senikaua ongi meil neid artikleid vaja. Senikaua, kuni me võime oma kehasid aktsepteerida igas asendis – ning kui meile miski ei meeldi või kui on meil juba meditsiinilised mured, siis on meil see vabadus kehade muutmisega tegeleda. Sest me ise tahame muuta, seejuures ikkagi armastavalt.
Paks on ilus vä?
Kogu selle kehapositiivsuse juures näikse tekkivat peamiselt küsimus: «Kas paks on siis ilus su arust vä? Miks me promome ülekaalulisust?!» Aga see on ju hoopis teine asi! Sama hästi võiks küsida, et kas pikk on ilus, kas tedretähniline on ilus, kas karvane on ilus. Kehapositiivsuse sõnum ei ole ju see, et sööge kõik end ebatervislikku kaalu – sõnum on see, et tunne end oma kehas hästi ja mitte kellelgi teisel pole sulle õigus öelda, kas sa tohid või ei tohi oma keha armastada. Samamoodi ei tohi saledatele mitte keegi ette heita, et oled ainult kaks konti ja kusehais. Ole sa milline tahes ja isegi siis, kui sa pole terve või oled «ebatervislikus» kaalus, oled sa väärt armastust! Sa peadki ennast armastama!
Kehapositiivsuse point on see, et silmaga on võimatu hinnata, milline on tervislik keha. Teine suur eesmärk on võtta sõnade «paks» ja «pluss-suurus» tagant ära negatiivsed konnotatsioonid. Paks on lihtsalt kirjeldav sõna, nii nagu on kirjeldavad sõnad peenike, pikk, lühike, karvane, sile.
Mis saab aga halva keha päevadest? Noh, mulle tundub, et täpselt nii, nagu vahel on mõni päev madalama energiaga, võib ka vahel natuke endaga mitte rahul olla. Nii, nagu vahel õnnestub tööl mõni päev paremini, teine halvemini. Nii, nagu vahel tuleb kallimaga tüli või lapsega arusaamatus – nii võib ka iseendaga natuke kraagelda. Senikaua, kuni me järgmisel päeval jälle pea püsti tõstame ning naeratus näole hiilib, on see täiesti normaalne. Senikaua, kuni sa tead, et tegelikult oledki sa täiuslik nii, nagu sa oled ja tegelikult oled sa armastust väärt.
Sest kõik me oleme armastust väärt – nii lihtne see ongi.