Teeme nüüd katse ja tuletame meelde viimased vestlused, kus oma kallitest teistele rääkisime ja keerame rollid ümber. Või vaatame kas või ülaltoodud näiteid. Kuidas tundub, päriselt? Kas meile meeldiks, kui meie lapsed või lähedased meist niimoodi teistele räägiks? Olgu siis meie kuuldes või seljataga. Täpselt nende sõnadega, selle intonatsiooniga. Vahel nii, nagu me oleks poolemeelsed, ei saaks aru ja haiget ammugi mitte?
Vean kihla, et on emasid, kes ise tunnistavad, et kokandus pole nende tugevaim külg, aga haavuksid ometi väga, kui võsuke klassikaaslastele ema põhjakõrvetatud pudrust räägiks ja juurde nendiks, et sõbra empsil on alati väga head söögid. Selles võib ka kindel olla, et kuigi paljud mehed ise porisedes justkui nõustuvad, et lastega tegelemises on kaasa osavam, siis teadmine, et seesama kaasa nende kehvi vanemlusoskusi sõbrannadele kurdab, torkab – isegi kui see torge porina taha varjatakse.
Mõni võib nüüd öelda, et pahasti räägivad ainult mehed või naised või siis ikka lapsed ka. Aga lepime kokku, et inimestevahelised erinevused ei jookse sugu ja vanusenumbrit pidi. Kõiki käitumisi esineb kõigil, ja alati pole need meeldivad. Üks erisus küll – kuigi teismeliste puhul vahel mõeldakse, et need siunavad oma vanemaid pidevalt, siis tegelikult on lapsed juba väikesest peale oma vanemate suhtes tohutult lojaalsed. Väikseid asju kirutakse, see on teismeeas teinekord nagu natuke kohustuslikki, aga kõige koledamad lood jäetakse enda teada.