Marin tunnistab: jah, ma olen üks neist naistest!

Foto: Vida Press

Mulle tundub, et kui mõni ema ütleb, et talle meeldivad vaid oma järeltulijad ja teisi peavad tüütuks, on see üldsuse silmis okei ja aktsepteeritav. Kui aga seda ütleb keegi lastetu, saab ta enne lause lõpetamist külge lastevihkaja tiitli, kel pole südant sees ja kes ei tea elu põhiväärtustest ega armastusest midagi.

Jah, ma olen üks neist lastest, kes ei heldi väikelapsi nähes. Ma ei oska nendega midagi eriti peale hakata, pole sellist emalikku soont ilmselt kaasa antud. Ma ei taha tuttavate beebisid sülle võtta. Mind vaadatakse kõõrdi, kui julgen öelda, et see nunnu titelõhn on minu jaoks tugevalt aroomikas segu piimaheitest ja beebipuudrist. Tean, et olen ka ise selline abitu olend olnud, aga ei muuda seegi looduse fakt midagi. Kui keegi palub mind lapsehoidjaks, siis ei ütle ära sellepärast, et olen laisk, hoolimatu või isekas, hoopiski pelgan neid pisikesi olendeid ega oska nende soove, tahtmisi ja nuttu õigesti tõlgendada.

Ma ei vihka lapsi, vaid ei soovi nendega liigselt tegemist teha. Hambaid krigistades võin küll nende vanemaid mitte sallida, kes on näiteks jõusaali paariaastase mudilasega tulnud, mõeldes, miks kurat ta sinna üldse sisse lasti. Mind kui trennisolijat egoistlikult see osa ei huvita, kas last polnud kuskile jätta või ema püüab teda omal moel arendada-sotsialiseerida, mina kardan, et see tatsaja jääb mulle ette, millegi vahele, kukub või saab muul moel viga. Mittelapsevanema kogemus on näidanud, et üritustel, kus lepitakse kokku «hoiame kõik üheskoos lastel silma peal», ei jälgi kokkuvõttes kullipilguga keegi, sest tundub, et kõik teised teevad seda juba niikuinii.

Mul pole midagi selle vastu, kui mulle tullakse külla koos lapsega ja ema on ettenägelikult ka mõned mänguasjad või joonistustarbed kaasa võtnud. Minul lapsi ei ole, seega pole ka esiteks mu kodu spetsiaalselt lapsesõbralikuks kohandatud ja ainsad kodusleiduvad (rangelt peidus) lelud on erootika-, mitte mänguasjapoest. Ma ei ole õnnelik, kui laps peeglilaualt leitud oravakarvadest puudripintsli ära käkerdab, aga saan aru, et tal on igav ja rahu huvides neelan selle kerge pahameele alla. Küsides ebalevalt tema emmelt, ega need karvad talle kuidagi viga tee. Ei heldi nagu lapsevanem, aga lepin. Joonistusvahenditest on mul kodus pastakas. Kuskil. Ja tittede inventarist tean enam-vähem vaid seda, et ühed niisked beebisalvrätikud on minu jaoks parimaks meigieemaldusvahendiks.

Lastevaenulik pulm?

Suvel on tulemas sõprade pulm, kutsele on märgitud palve lastele selleks ajaks hoidja leida. Tagaselga käib aga ühistšätis juba sisin, kui lapsevaenulik on pruutpaar (kuigi neil on tegelikult kaks last), alaarenenud ühiskond ja sallimatud inimesed. Mulle tundus just äärmiselt mõistlikuna, esiteks on ju piisavalt aega kõigil lapsehoidjaid otsida ja kel tugivõrgustik perekonna näol, siis vanavanemad on ju enamasti lausa õnnelikud, kui ühe pika päeva maimukesi saavad kantseldada. Samal ajal ei pea abiellujad muretsema peopaigas oleva katmata tiigi pärast, või kas ikka väsinud lapsed kuskil lõunaund saaksid magada, püreed saavad õigeaegselt soojendatud ja ega keegi pulmaisa nähes hüsteeriliselt nutma ei hakka. Ei suuda küll kuskilt lastevaenulikkust välja lugeda, kõigest üks üritus, mis on spetsiaalselt täiskasvanutele.

Kui satun lennule, kus on pikalt nuttev laps, siis ausõna, ma ei vihka teda, mul on temast ja teda lohutavast lapsevanemast kahju, ja sallimatu põrnitsemise asemel saavad nad pigem minu toetava pilgu ja naeratuse. Mina võin kõrvatroppe kasutada, mediteerida ja eirata nii kuis jaksan. Aga kui ema põngerjast välja ei tee ja kramplikult maimukese virinat ignoreerib, olen esimeste seas, kes viisakalt märkuse teeb. Ja vabandust, aga salongis minu kõrvalistmel mähkmevahetus ajab mul lihtsalt südame pahaks, mis siis, et sisimas tean sedagi, kui kehv seal seda üleüldse teha on ja pole parata.

Minu sallimatus ei ole absoluutselt lastele suunatud, aga puhates mulle meeldib vaikus ja rahu ja võimaluse korral valin tõesti lastevaba spaa, ööbimiskoha või restorani. Kahjuks ei pakuta mulle teadaolevalt lende, kruiise või hotellipakette, kuhu ei lasta purjus poissmeestepeost osavõtjaid, räpakolle, haisevaid inimesi ega osse. Ausõna, kasutaksin neid variante samamoodi. Suhtun halvakspanuga üürileandjatesse, kes lisavad kuulutusse, et lapsed pole sinna elama oodatud ja olen teinud sapise märkuse tööintervjuul, kui küsiti minu võimaliku peatse emakssaamise soovi kohta. Loomulikult ma seda töökohta ei saanud, aga ei suutnud jätta küsimata, kas sellise isikliku huvi põhjuseks on mingid soodustused ja erikohtlemine emadele, näiteks suurem palganumber, rohkem vaba aega, lasteaiakompensatsioon või muud põnevat.

Ma isiklikult ei pea ennast puudulikuks naiseks, kuna pole ema ega igatse selleks ka saada. Kindlasti sünnitaksin, kui peaksin lapseootele jääma ja armastaksin oma last, aga ise ei tee ma ilmselt niipea midagi, et see aeg kätte kiiremini jõuaks. Olen tüdinenud nendest sloganitest, et ammu oleks juba aeg lapsi sünnitada, no kurat, kelle jaoks oleks aeg? Kelle jaoks on, see seda palun ka tehku. Kui normaalne see on, et minu superema staatust ootavad kõrvalseisjad rohkem kui ma ise?