Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Moodne naine: emadus ei ole mingi töö! (5)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Regina
Copy
Artikli foto
Foto: Vida Press

«Sul küll veel lapsi ei ole?» nõudis mu vanem meeskolleeg piisavalt kõva häälega, et see üle muusika kõigi lauasolijate kõrvu kostuks. Me istusime pärast ametlikku õhtusööki baaris, käes oli komandeeringu kolmas päev ja jälle olin ma ainus naine seltskonnas. Ja jälle ei piisanud vastusest, et kui mul lapsed oleks, ei saaks ma ju teiega siin maailma valitseda, vaid istuksin nendega koos kodumaal.

Mina seda teemat alustasin, viisakusest, et midagi isiklikku küsida. Ainult, et miks ma ei tunne, et kui mehed minult seda küsivad, on asi viisakusest ja niisama jutu tegemisest kaugel?

«Jah, tütar on kaksteist ja poeg on viis,» vastas projektijuht mu paremal käel. Ülemus mu vasakul luges vastu üles, et temal on lausa kolm last. Keegi isegi ei täpsustanud, kus need lugematud lapsed hetkel on, kui meie mitu nädalat järjest välismaal ringi sõitma peame. Või kes nendega kodus oli, kui meie ööd ja päevad läbi firmat üles ehitasime, sest edukate meeste maailmasse kuuluvad koos hästi kasvatatud võsukestega taltunud naised, kes kodu hoiavad. Edukate naiste maailmasse kuuluvad … küsimused?

«Aga sina, Regina, millal sa siis nii kaugele jõuad? Ega siis selle kiire asjaga igavesti oodata ei saa! Kolmkümmend kaks on viimane taks! Siis tuleb vanatüdruku lõhn juurde!»

Ma ikka vaatan oma kontoriaknast neid noori emasid, kes tööpäeval kell pool kaksteist kärudega jalutavad, ja ei saa mitte mõelda sellele, et issand jumal, mida need naised päevad läbi mõtlevad?

Kui mult hakatakse nõudma täpselt ette planeeritud graafikut paljunemise kohta, tunnen ebameeldivat segu ärritusest ja pettumusest. Ega ma mingi lastevihkaja ei ole, teoreetiliselt võib ju kunagi neid teha, aga see ei ole mu elu eesmärk. Mu elu eesmärk on täita oma täielik potentsiaal, näha maailma, teha palju tööd, teenida välja austus oma annete eest.

Võib täitsa juhtuda, et ma ei leia selle kõige kõrvalt laste jaoks aega ja kui mina olen oma lastetusega leppinud, võiks seda palun teha ka mu kolleegid, sugulased, naabritädi, praeguseks pere loonud ülikooliaegsed sõbrannad ning terve ülejäänud ühiskond.

Karjäär pausile? Tõesti?

Sest meeste ja naiste jaoks on laste tegemises üks väga suur vahe: meestel ei kulu selleks eriti aega. Meestel on see pigem selline sisse-välja projekt, mida siis hiljem toredate nädalavahetuste ja reisilt toodud kingitustega vahel edasi arendatakse. See ei ole siia meie viisaka vestluse sisse paista, et tegelikult on ülemusel kodus üks usin, üksik ja ilmselt masendunud inimene, kes kasvatab ja klanib ja terve oma elu selle alla paneb. Mu ülemus ei puudunud ühtegi päeva töölt, kui tema kallis kaasa endast kolm hästikäituvat võsukest välja pressis ja inimesteks kasvatas, aga mina peaksin selle jaoks terve karjääri pausile panema.

Millal planeerida oma CV-sse see auk? Kohe alguses? Kolmekümnendates peale enda tõestamist? Neljakümnendates, kui tagasitulek on muutunud täiesti lootusetuks ja kogu asjale lisandub see liiga vana ema probleem? Millal annan ma oma võimu ära, projektid üle, ohjad käest? Kas minu iseseisvus on mulle piisavalt kallis, et need küsimused veel umbes kakskümmend aastat kõrvust mööda lasta ning siis leppida enda kohta käivate kuulujuttudega, et ma ei saagi lapsi või vähemalt mehele?

Caitlin Moran, feministist ajakirjanik Londonist, kirjutas oma raamatus «Kuidas olla naine», et tegelikult teevad naised, kes lapsi otsustavad mitte teha, teistele naistele ainult head. Paratamatult vaadatakse meid kui nõrgemat, alluvamat, kodupunuvat sugu, kelle hulgas on maailmatasemel leiutajaid, ärijuhte, teadlasi, kunstnikke ikkagi loetud arv. Teate ju küll, et öeldakse ikkagi arst ja siis naisarst, sest ikka veel pole maailm harjunud sellega, et naised on võrdsed ja võimekad peaaegu kõigil aladel. Ütlen peaaegu, sest, noh, raskekaalu maadluses ja kraavi kaevamises pole tõesti veel sood võrdsed, aga kes see ikka maadlejaks saada tahab.

Emasid on meie sool ette näidata nagu muda, nii et need erandid, kes otsustavad muul moel oma elusid elada, peaksid olema ainult tervitatud. Mu kolleegid ja koos nendega terve ühiskond peaksid ütlema: «Sa otsustasid mitte saada noorena lapsi ja meiega siin hoopis karjääri teha? Äge! Milline klišeede murdja! Palju õnne, et nii värskendavalt mõtled!»

Moran ütleb, et see arusaam, et laste saamine on kõigist teistest tegevustest olulisem ja ülevam, on totaalselt aegunud, kuid sellest lihtsalt ei saada veel aru. «Jeesus ei tee mingisse suurde Jeesuse märtrite raamatusse sissekannet iga pisikese tagumiku üle, mida sa oma elus puhtaks oled pühkinud,» kirjutab ta. Meie ülerahvastatud maailm ei vaja nagunii rohkem inimesi juurde ja teiseks on ühe laliseva eluka lappide vahetamine päris nüri töö. Mu päris töö on palju huvitavam!

Ma ikka vaatan oma kontoriaknast neid noori emasid, kes tööpäeval kell pool kaksteist kärudega jalutavad, ja ei saa mitte mõelda sellele, et issand jumal, mida need naised päevad läbi mõtlevad? Palun vabandust, aga sellest mulle ei piisaks, mitte ainult sellest, ma ei suudaks panna oma elu kõrvale ja ainult elu õitele pühenduda.

Seega palun lõpetage oma imestamine ja olge selle poolt, kui naised elavad nagu tahavad, ilma lasteta ja vabalt. Need on ikkagi erandid, kes säärasteks eluvalikuteks piisavalt julged on, ja alati võib end lohutada sellega, et kuni on paljunevaid tühjade peadega emasid mu kontoriakna ees, ei tule inimestest puudu.

Tagasi üles