Mulle väga meeldis Anni Arro väljaütlemine viimases Anne & Stiilis: «Tänapäeval valitseb meedias superema mudel ja sa tunned ennast pidevalt süüdi,» kirjutab Terje Telling osta.ee blogis.
Terje Telling: emaks olemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Glamuur on ainult ajakirjades ja piltidel, päriselu on midagi muud. Ka tuttavatel, kellega olen juhtunud lasteteemadel vestlema, tundub, et kõik läheb nagu lepase reega – üks lust, pidu ja pillerkaar. Lapsed söövad ja magavad kenasti – ei jonni, ei nuttu. Ainult mõned üksikud on rääkinud, et ka neil on raske, et on hetki, mil tunnevad, et jõud on otsas. Kui puudub tugev back-up süsteem, kus enda või mehe vanemad või õed-vennad saaksid vajadusel last hoida, on veel kordades keerulisem. Meie just sinna viimasesse gruppi kuulumegi – õed elavad välismaal, vanemad käivad täiskohaga tööl.
Emaks ei sünnita, emaks kasvatakse – koos lapsega. On lugematu arv kordi, kus olen situatsiooni lahendades eksinud või liigselt ärritunud. Tihtilugu ei olegi laps selles süüdi, vaid ajanappus, pidev kiirustamine, hirm hiljaksjäämise või ebaõnnestumise ees. Püüd teha kõike maksimaalselt hästi. Igas eluvaldkonnas.
Aga vahel sa eksid ja vahel sa hilinedki – arst võtab sind haige lapsega ka 5 minutit hiljem vastu. See on täpselt see 5 minutit, mis su laps vajab, et jutustada sulle maailma kõige tähtsam lugu dinosaurusest, kes läks helikopteriga lendama. See on see 5 minutit, mil ta lasteaia akna peale sind ära saatma tuleb ja sa oma parimas pantomiimis akna taga kallisid, musisid läbi õhu teele saadad või liivakasti äärelt kõrgelennulisi hüppeid teed. See on see 5 minutit, kus ta õhtul oma voodis teatab pärast tunniajast püüdu magama jääda, et isegi magades ei tule tal täna und! See on see 5 minutit, mis kulub munakollase koristamiseks, mis laiub köögikapil nagu Emajõgi ning oli tegelikult mõeldud ahjuminevate saiakeste peale pintseldamiseks…
Oma pilgu tilkuvalt munakollaselt minule tõstes küsib ta: «Emme, kas sa oled nüüd kuri?». Vaatan teda ja hakkame mõlemad naerma ning kutsun ta endale appi koristama. Koos koristades meenutan talle, et mõni päev tagasi kallasin ise piima tassist mööda. Poeg hetkeks mõtleb, ja näen, et ta tunneb end juba silmnähtavalt paremini – isegi emmed eksivad. Rääkides on kapipealne märkamatult puhtaks saanud ning uue munakollase lahtikloppimine võib alata…
Minu enda kõige suurem hirm on väikesed ussid. Kardan neid, kuigi olen täiesti kursis, et neil hambaid ei ole ja nad ei saa mind hammustada. Väikesed ussid on lihtsalt ebameeldivad. Sel kevadel perega jalutuskäiku tehes sai köögilaual asetsevasse vaasi pajukiisusid korjatud. Ühel hetkel avastasin, et kogu laud kubiseb ussidest, mis pajukiisude küljest pots ja pots lauale ennast kukutasid! Poeg loomulikult rõõmustas, sest kauaoodatud koduloomad olid ise meie koju lõpuks tee leidnud. Oleks keegi mulle 3,5 aastat tagasi öelnud, et ma poja rõõmuks avan terraariumi ussidega ning lõikan neile kurgiviilu (sest neil on kõht tühi), siis oleksin ta ilmselgelt välja naernud…
Emadus avab sinus uksi ja salakambreid, mille olemasolust sul endal varasemalt õrna aimugi ei olnud. Tore ja hämmastav ühteaegu. Igal juhul nihutab tingimusteta armastus piire, teeb sust parema ajaplaneerija, logistiku ning muudab kannatlikumaks.
Minu kõige parem sõber, ühtlasi ka meie ühise poja isa ütleb trennides oma uutele õpilastele: «Ära võrdle ennast nendega, kes on juba 15 aastat mu juures trennis käinud! Võrdle iseendaga, milline sa olid 3 kuud tagasi, pool aastat tagasi. Võrdle endaga ja sa näed tulemust».
Ja täpselt seda ma teen. Võrdlen endaga, kes ma olin 3,5 aastat tagasi, mitte klantsajakirja superemadega.
Ilusat emadepäeva, kallid emad!