Naised šokis: kas meil ei ole tõesti midagi viga?

Naised vestlusringis (vasakult): Dagmar Lamp, Elen Veenpere ja loo autor Mari Suviste. Foto: Mari Suviste

Millal sulle viimati tänaval järele vilistati? Või millal viimati astus nägus mees sulle ligi ning uuris, kas sooviksid temaga kohtingule minna? 

Neli naist kohtusid Tallinna vanalinna bistroos, et arutleda, kuidas käib moodne flirt, kuidas tänapäeval leitakse elukaaslasi ning mida oodatakse suhtelt. Naised oli kokku kutsunud uus Eesti kosjamooriäpp Pairby, et uurida Eesti romantikamaastiku kogemusi.

Kui oleme julgelt üle tunnikese lugusid jaganud ja südametäie Franki sumedas atmosfääris naerda saanud, muutub seltskonnas olev Dagmar Lamp järsku tõsiseks ja vaikseks. «Mulle ei vilistata tänaval järele,» tunnistab ta härdalt, justkui oleks oma hinge meile ohverdanud. «Ma ei ole sellist tüüpi keda kutsutakse lihtsalt dringile. Ma pean oma olemusega võluma,» räägib ta.

Hetkeks tekib kohmetu vaikus, kus naised ei oskagi midagi vastu kosta. Vaikivate nägude taga on aga üks ja sama mõte – aga meile ka ei vilistata tänaval järele.

Välimusel pole tähelepanuga mingit seost

Tegemist on naistega, kes on teineteisest väga erinevad. Meie seltskonnas on brünett, blond ja punapäine neiu. Erinevates pikkustes ja kaaludes. Omamoodi elustiililt ja väärtushinnangutes.

«Ma olen mõelnud, et mulle ei lööda ligi, aga raudselt sellistele naistele lüüakse,» vehib 24-aastane Elen Veenpere kätega meie seltskonna poole.

Me kõik arvasime seda sama. Mind välja ei kutsuta aga vaata teda ... temale ilmselt lähenetakse pidevalt!

Minu ülekaaluline, kole, mitte-õige keha

«Issand kui imelik, mina olen seda seostanud sellega, et ma pole klassikalist modellimõõtu,» mõtiskleb Dagmar ja me saame temast aru. Justkui saaksime me sel juhul rohkem tähelepanu, kui oleme maagilises kehakaalus, oleks vaid meie pikkus teine või oleks meil õiged kurvid ning sobivam riietus. Et ära ole see, kes sa oled, ole ilus?

Ja siin istuvad neli naist, kõik erinevad, kõik omamoodi kaunid ja kõigil huultel sama küsimus – miks meie ei saa tähelepanu? 

Kergelt müstilise ja väga naiseliku olekuga 26-aastane Kadri meenutab kordi, kui ta on väljas tantsimas käinud: «Huvitav, mina ei saa üldse mingit sellist tähelepanu. Ma olen mõelnud, et mis mul viga on, et mitte keegi ei tule juurde. Mitte keegi.»

Kaunis ja julge karakteriga Elen meenutab, et ka temaga ei tulda Eestis kunagi rääkima. «Elasin kaks aastat Inglismaal, kus kasvõi poes tuldi juurde rääkima. Väga palju rohkem oli seal lööki kui siin.»

Meil kõigil on sarnased kogemused Eestist eemal olles. Küll aga üllatas meid kõiki, et me polegi need ainsad naised Maarjamaal, kellele ei julgeta ligi tulla – tuleb välja, et polegi viga selles, et me oleme liiga pikad või lühikesed, liiga peenikesed või paksud. Kas tõesti võib olla, et meil polegi midagi viga?

Tähelepanu ja Tähelepanu

On oluline märkida, et väljendit «tänaval järele vilistamine» on siin tekstis kasutatud ülekantud tähenduses. See väljendab soovi, et keegi sulle avameelselt ütleks: «Sa tundud (sisesta positiivne omadussõna) inimene ja sooviksin sind rohkem tundma õppida.» See on lugupidavalt alustatud suhtlus. Välja näidatud huvi ilma irooniata, patsist tõmbamiseta või vägijoogi julguse najale toetades.

Me ei pea siinkohal silmas šovinistlikke ja seksistlikke märkusi ning seksuaalse alatooniga viiteid – seda, mida saab kokku võtta sõnadega soovimatu seksuaalne tähelepanu. Ei, me räägime lihtsalt ühest tutvumise viisist – sa näed tänaval või poes või teatris toredat inimest ning julged temaga juttu alustada.

Sellel hetkel pole oluline, kas mees on tumedate juustega, piisavalt pikk või sobib muude kriteeriumite alusel. Ja kui naine sellisest algatusest ning julgusest ei suuda lugu pidada, siis on see juba tema enda probleem.

Nii et, Eesti mehed, mis värk on?