/nginx/o/2016/05/03/5334311t1h192a.jpg)
Eestis esineb lubamatult palju mentaliteeti, et laste kehalisse karistamisse suhtutakse kui aktsepteeritud käitumisviisi ning ei arvestata, et sellisel toimimisel on pikemaajalised tagajärjed laste käitumisele ja edasisele elule.
Mari-Liis Mänd: kehaline karistamine pärsib lapse arengut (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaasajal tuleks püüelda hoopis suhtumise poole, mille puhul lapsevanem arvestab lapse huvide ja õigustega, on hoolitsev, tunnustav ning ennekõike hoidub lapse vaimsest või kehalisest karistamisest. See viib lapses usalduse ja heaolu tekkimiseni ning võimaldab lapsel üles kasvada positiivses ja turvalises õhkkonnas. Sellise suhte puudumine suurendab lastes märkimisväärselt käitumuslike ja emotsionaalsete probleemide kujunemise riski.
Karistamine ei lahenda probleemi
Vaimne või kehaline karistamine õõnestab lapse enesehinnangut ja tema toimetulekuoskused on selle tõttu edasises elus nõrgemad. See pärsib suhtlemisoskuste arengut, mille tulemusena väljendub laps agressiooni kaudu ja käitub teistega nii, nagu temaga kodus käitutakse. Sellise surnud ringi vältimiseks pööratakse kehalise karistamise probleemile järjest enam tähelepanu nii mujal maailmas kui Eestis, kus alates jaanuarist 2016 on laste kehaline karistamine lastekaitseseadusega keelatud. Kehalise karistamise alla kuulub muuhulgas tutistamine, laksu andmine, raputamine või tõukamine.
Pereterapeut Meelike Saarna sõnul on lapsevanematel oluline mõista, et karistamine annab soovitule vastupidise tulemuse. Lapse käitumise tegelik taust ja peidus olevad sügavamad vajadused jäävad tähelepanuta ning tal ei ole võimalik õppida õigeid käitumismudeleid konfliktiolukordade lahendamiseks. Seetõttu on oluline piiritlemist vajavaid olukordi lahendada karistamata, liikudes rahumeelselt lahenduste poole ja säilitades eneseväärikuse nii lapsele kui ka vanemale.
Oluline jääda rahulikuks
Meelike Saarna soovitusel on konfliktisituatsioonis täiskasvanu esmane ülesanne aidata lapsel rahuneda, et ta suudaks kaasa mõelda, kuulata ja räägitavast aru saada. Abiks võib olla lapse tähelepanu mujale juhtimine, et naasta probleemi juurde tagasi hiljem ja rahunenult. Rahustuse, mõistmise ja kuulamise kaudu lahenduste poole liikudes annab vanem lapsele hea mudeli toimetulemiseks sarnastes olukordades ka tulevikus.
Pingelises olukorras on oluline rahuneda ka lapsevanemal endal, kuna ärritunud olekus on keeruline ratsionaalselt mõelda ja oma käitumist kontrollida. Selle toetamiseks on palju erinevaid võtteid – hingata sügavalt sisse ja välja, nimetada mõttes kujuneid või värve, kuna ratsionaalne ülesanne hoiab mõtleva aju töös, panna vannis või duši all vesi jooksma, kuna vee pahin rahustab. Abi võib olla ka keha pingutamisest ja lõdvestamisest.
Lapsevanematel puuduvad aga sageli vajalikud teadmised ja oskused, kuidas situatsioonis õigesti toimida. Sellisel juhul on võimalik kasutada spetsialistide abi, kelleks võivad olla näiteks pereterapeudid, osaleda vanematele suunatud koolitustel või küsida abi ja nõuannet omavalitsuse lastekaitsetöötajalt. Lapse kasvatamise ja suhteprobleemidega seotud küsimuste puhul on võimalik pöörduda ka lasteabitelefoni 116111 poole, mis pakub ööpäevaringselt nõustamist nii eesti kui vene keeles ning helistamine on tasuta.