Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Äpardunud tuhkatriinu lugu ehk aastavahetus Birminghamis

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kätlin Merisalu saatuslike kingadega.
Kätlin Merisalu saatuslike kingadega. Foto: Erakogu

Oli kuningriik, «printsid» ja aastavahetuse pidu ning ebamaine neiu kleidis ja kingades. Ei puudunud kõrged ootused, õelad suguõed ega järsud trepid. Tulemata jäi vaid õnnelik lõpp.

Eesti väikeasulast pärit Kätlin Merisalu pühkis viimaste aastate jooksul juba mitmendat korda kodumaa tolmu jalge alt taas tänavu suvel, kui otsustas kolida aastaks Inglismaa suurlinna, ligi miljoni elanikuga Birminghami.

2011. aasta lootis neiu väärikalt ja võimsalt vastu võtta Ühendkuningriikides koos lätlannast hea sõbranna Oksanaga. Paraku hakkasid viimasel detsembripäeval ükshaaval kõik plaanid lörri minema ning loodetud muinaslugu tabas krahh.

Okkaline teekond

Aastavahetuse algus paistis paljutõotav, kuna jalutuskäik kesklinna korterist viis ühe populaarsema Birminghami klubi ette. Godskitchen ehk eestipäraselt «Jumalaköök» kõlab ju lausa taevalikult…

Järjekord oli aga pikk – liigagi. Pealegi polnud tüdinud sissepääsu ootajad sugugi pühakud. Nimelt satuti konflikti lähedalseisvate inglise neidudega. «Lume pärast!» ohkas Kätlin.

Nimelt külastas Oksana mõned nädalad varem kodumaad, mida venitas ligi päeva võrra hilinenud lend – tuisutormi tõttu oli Inglismaal häiritud liiklus maal kui õhus. Valge vaip pidavat eestlanna sõnul seal tookord ulatuma kuni 20 sentimeetrini maapinnast.

«Siis hakkasime rääkima, kuidas ikka koju igatseme, et tõelist lund näha, ja et meie arvates on jube naljakas, kuidas lume olemasolu siin sellist paanikat tõstatab,» valgustas Kätlin. Kohalikud suguõed vestluskaaslaste vaateid õigest talveilmast ei jaganud ning tõstsid kära.

Külma närviga põhjamaa neiud mõistsid muret – vaesed britid pole lagendikele kuigi palju lumeinglite kujundeid saanud jätta. «Lõpuks vabandasime ja kui taas selja keerasime, kuulsime, kuidas nad meid kommenteerima hakkasid,» pajatas tütarlaps ning täpsustas: «Stiilis, et mis nad endast arvavad ja kust nad pärit olidki – Alaskalt igludest?»

Olukord kiskus koomiliseks: «Vaatasime Oksanaga teineteisele otsa ning purskusime naerma. Pöörasin ümber ja ütlesin, et jah – mul on pingviinid koduloomadeks.» Edasisest stseenist päästis palee sissepääsuni jõudmine.

Järgnes põhjalik läbiotsimine, millega seoses meenus tütarlapsele kummastav reaktsioon väsitavaks tantsuõhtuks varutud madalate jalavarjude üle: «Turvanaine, kes mu kotti vaatas, küsis, kas kavatsen tuhkatriinu kombel kingad ära kaotada, et uue paari kaasa olen võtnud.»

Printsid-britid valge särgikuga

Pärast sekeldusi jõudis siinse loo kangelanna kauaoodatud peole. Tegemist polnud küll noobli balliga – kleidid olid lühemad ja taustaks kõlas house –, kuid Kätlin kinnitas, et kohal viibis inimesi vähemalt lossijagu.

Kas suursündmuse viltu vedanud alguse kiuste võis rahvamassis «härra õige» leiduda? Neiu sõnul tuli Inglismaa poegadega üllatavaid kokkupõrkeid ette, mis aga pigem kirjapilti ei kannatavat.

Läbi lillede sai üks vahejuhtum siiski pihitud. «Noormehed siin on küll väga vabameelsed,» kirjeldas preili kõheldes tantsupõrandal sündinut. Järgnenud tekstist tuleb aru saada täpselt nii rikutult kui tundub: «Eestis tullakse ka külge lööma, aga päris niimoodi ei küsita – kas oled piisavalt purjus, et läheks teeks «asja» kuskil nurga taga ära?»

Suurt nördimust sedapuhku «asja armastajate» kommentaarid eestlannas ei tekitanud nagu võis mõista iroonilisest kirjeldusest: «Kutid olid klubis enamuses lihastes, bodybuilder'i (kulturist – toim.) tüüpi ja loomulikult maikadega, et lihas võimalikult palju näha oleks.»

Neiu tunnistas, et heinakuhjast võis siiski leida üksikuid meesterahvaid, kes silma jäid – sellegipoolest jäi maagia õhtust puudu: «Unistuste printsi kahjuks sealt ei leidnud. Trepil kukkudes igatahes keegi appi ei tõtanud.» Viimane on vihjeks sündmuste arengule, millest allpool lähemalt juttu tuleb.

Enne südaööd tuli peolt minema rutata

Selles loos polnud lahkumise põhjuseks võlujõu lõppemine kell 12. Enne kesköötunni saabumist oli Kätlinil vaja hoopis tualettruumi rutata. Ajastus oli (enam isegi mitte imekspandavalt) halvim – uus aasta tuli vastu võtta kempsupotil istudes: «Ma ei suuda seda siiani uskuda!»

«Kõige naljakam oli see, et läksime koos Oksanaga ja olime kõrvuti kabiinides ning kui kuulsime numbrite lugemist, siis koputas ta vaheseinale ja ütles «head uut aastat!»,» meenutas ta halenaljakat situatsiooni.

Nagu sellest poleks veel küllalt, tõi kuupaiste veelgi valusamaid maandumisi. Suurlinna daamidele kohustuslikud «tapjakontsad» ning metallvõrest trepp polnud eestlannal veel sisse käidud, mistõttu päädis astmetel ronimine kõrge kukkumisega.

«Kuna mul olid rihmikute stiilis kingad, jäi king siiski jalga ja jumalale tänu, konts ka alt ära ei tulnud,» püüdis neiu stiletosid õigustada. Seekord pääses ta murtud luudest, kuid iga naise õudusunenägu – komistamist rambivalguses – tuletavad mõnda aega meelde verevalumid üle keha.

Mis sai aasta vahetumisest?

Hoolimata äpardunud sündmustekäigust, kurvastas pimestavat ilutulestikku ja ojadena voolavat šampanjat oodanud tütarlast kõige enam linnakodanike ükskõiksus aastanumbri vahetumisse. Kohalik sõbranna teadis rääkida, et Birminghamis ei peetagi sündmust kuigi tähtsaks.

Sestap polnud eestlanna väga kurb, et südaööl peaväljakule – Victoria Square’le – ei jõutud, kus tuttavad tol ajal viibisid. «Hommikul küsisin, kas nad ilutulestikku nägid – see on siit kümme minutit jalutada – ja nad ütlesid, et olid täielikult pettunud, see oli võib-olla ainult minut aega kestnud.»

Vahuveini asemel klaase täitnud kokteilid, tähesärata taevas, jahedad emotsioonid ja embamata jäänud tundmatud külvasid igatsust kodumaa vastu: «Oleks olnud kuuse all šampusega. Suvalised inimesed hüppavad sulle kaela – soovivad «head uut aastat». Eestis on nii, et vahet pole, kas oled totaalne võõras või mitte.»

Seesuguselt pole Kätlin 1. jaanuarile varem vastu läinud ning jääb vaid ebaõnne trotsides soovida: «Aastavahetus oli sama hull, kui mu 2010. aasta lõpp – loodetavasti ei iseloomusta see uut aastat ja eesootavaid katsumusi.»

«Aga põhieesmärgiks oli lõbusalt aega veeta ja ausalt öeldes oli see rohkem kui meeldejääv,» ei jäänud neiul peadpööritavast trallist positiivne leidmata.
 

Tagasi üles