Kuidas õpetada lastele vabandamist?

Foto: Vida Press

Vanemad, kes tahavad, et nende lapsed oskaksid siiralt vabandada, peavad seda kõigepealt isegi oskama. Nii nagu kõige muuga, on ka vabandamine oskus, mida õpetab kõige paremini enda eeskuju.

Eeskujulik lapsevanem vabandab laste nähes oma kallima ees, aga palub ka lapselt vabandust, kui läheb endast välja. «Mõned vanemad kardavad, et kui vabandavad lapse ees, siis kaotavad oma autoriteedi,» sõnab portaalis Real Simple psühholoog Laura Markham. «Tegelikult kaob lastel austus hoopis nende vanemate vastu, kes ei suuda end kontrollida ja ei vabanda.»

Väikelapsed

Kui kolmeaastane põnn rabab teise lapse käest mänguasja, jookseb tavaliselt vanem ligi ja sunnib last vabandama. «Ütle kohe «palun vabandust» ja anna auto tagasi!». Markhami sõnul ei ole sellest õpetusena suurt kasu, sest esiteks mõjub see lapsele häbistavalt, teiseks sunnitakse last ütlema sõnu, millest ta aru ei saa. Kasuta sellist olukorda ära, et õpetada lapsele empaatiat. Selles vanuses hakkab laps alles ähmaselt aru saama, mida tähendab kaastunne ja enda asetamine teise kingadesse. Teiste lastega läbi saamiseks on see aga hädavajalik oskus ja selle nimel ju ka vabandataksegi. Esiteks kuula laps ära ja siis küsi, mida tema arvates tunneb teine laps, kelle käest ta auto ära võttis. Seejärel uuri: «Mida sa saaksid teha, et tal parem hakkaks?» Tõenäoliselt pakub põnn välja, et võiks teist last kallistada. Kui su laps on aga ikka veel vihane või kurb ja tal pole teisest kahju, siis räägi ise ohvriga ja ütle: «Meil on väga kahju, et nii läks. Matil oli suur kiusatus sult autot ära võtta ja ta ei suutnud end tagasi hoida. Kindlasti tegi see sind väga kurvaks. Palun, võta oma auto tagasi.» Lõpuks õpivad sellega lapsed, et vabandamine muudab kõigi olemist paremaks ja nad tahavad vabandada vabatahtlikult. 

Suuremad lapsed

Umbes viieaastaselt hakkavad lapsed mõistma ühiskonnas kehtivat reeglit, et kui kui kellelegi tehakse liiga, tuleb selle pärast vabandada. Tõtt-öelda saab see neile liigagi selgeks ja tihti üritavad nad kergekäelise vabandusega end jamast puhtaks pesta. Kui tabad ära, et lapse üleolev «sorriii» ei ole siiras, siis ära jäta seda tähelepanuta. Loomulikult ei ole sind iga kord läheduses, kui midagi sellist juhtub, kuid võimalusel kasuta juhust ja anna lapsele õppetund. Ka suuremad lapsed vajavad järelemõtlemisaega. Mõnikord ei ole laps suuteline kohe siiralt vabandama, kuid hiljem maha rahunedes tuleb see juba südamest. Kõige olulisem on keskenduda sellele, et laps üritaks juhtunut heastada. 

Teismelised

Teismelisi stimuleerib eakaaslaste ees vabandama tugev soov kuuluda gruppi ja teenida teiste heakskiitu. Seevastu vanemate ja teiste pereliikmete puhul ei pruugi nii olla. Vabandamiseks on vaja tugevat enesekontrolli - oskust kõige pealt maha rahuneda ja võtta arvesse teise tundeid. Teismelisele on see väga raske, sest ta on tundlik ja haavatav. Kui puberteedieas noorele käratada: «Tule siia ja vabanda otsemaid!» siis kuuleb ta selle taga hoopiski sõnumit: «Tunnista, et sa oled halb inimene.» Seejuures ei ole teievahelisel võimuvõitlusel mingit mõtet. Kui laps on hakkama saanud mingi inetu teoga (ütleme, et mõlkis su auto ära) ja sa tead, et ta ei kavatsegi vabandada, siis keskendu rahulikult hoopis sellele, mida ta kavatseb oma vea parandamiseks ette võtta.