Mees kirjutab: beibed, kes ülikoolist vaid meest otsivad

Foto: Vida Press

Ta nagu ütles mulle kogu oma kehaga, lõhnaga, isegi sellise ärritava üleolekuga silmis: «Ma teen küll keppi, aga sina ei saa!»

Nii kirjutab meile lugeja Franz, kes luges Dagmar Lambi mõtisklust naiste kui objektide kohta. Milline on mehe vaatenurk?

Rändame ajas 90ndatesse. Kevadpäike on väljas, TTÜ rahvas liigub loengute vaheajal ühika ja peahoone vahet, ka tudengineiud, väga ilusad, väga paljastavad ja väga hästi lõhnavad. See oli vaatamisväärsus omaette. Isegi viienda korruse aknast vaadates oli näha TTÜ keemiatibisid – nii me neid kutsusime, sest just seal paistis olevat eriti silmapaistvate naiste kontsentratsioon väga kõrge. «Huvitav oleks teada, mis on nende lõppeesmärk, diplom paistab küll olevat teisejärguline,» ütles toanaaber paraja irooniaga, kui üks punt puusanõksutavaid slaavi beibesid, käed rinnal olevale mapile surutud, nagu amatsioonide rügement meie vaateväljas liikus.

Üks teooria oli tollal selline: naised tulevad enamuses üldse TTÜsse selleks, et vanamoeliselt öeldes teha hea partii – leida endale õige mees. On ju «rauakoolis» neid jalaga segada. Mul puudub kahjuks statistika, aga oleks tõesti huvitav teada, kui paljud näiteks aastal 1992 sisseastunud neidudest ei lõpetanud mitte diplomiga, vaid said, mis tahtsid: mehele!

Mind on põhikoolipõlves vähemalt üks kord saadetud klassi ukse taha häbenema sõnadega: «Meie klassi kõige ropum poiss!» Ma ei olnud, ega ole ka praegu, mingi pidev räige ropendaja, aga mis seal salata, mõned ütelused on sisult ikka krõbedad küll välja kukkunud.

Ükskord, kui üks järjekordne «beibemaffia» mulle vastu tuli, võttis jala värisema, sest olin ju maalt ja hobusega. Ma ei unusta seda hetke kunagi: naine tuleb, seksikusest pakatav, selline äraütlev näoilme ja see ilme... Meie pilgud – ta ju nägi, et üks maakas vahib nagu ohmu – kohtusid, ja minuni jõudis äkitselt kõikeseletav selge sõnum nagu vastuseks minu eelnevatele mõtisklustele. Ta nagu ütles mulle kogu oma kehaga, lõhnaga, isegi sellise ärritava üleolekuga silmis: «Ma teen küll keppi, aga sina ei saa!» Kõik – lihtne ja konkreetne! Ropp või mitte, aga see definitsioon midagi siiski tabas, sest leidis arutamist ja kasutamist ka teiste poolt.

Muidugi ei ole asjad siin elus nii, nagu üks pool – praegu siis mina – arvab. Aga huvitav oleks teada küll, mida seesama noor naine minust mõtles tolsamal saatuslikul hetkel, mil kogu oma roppintelligentsuse ära realiseerisin ja ühe definitsiooni lõin? 

Ülikooli lõpu poole tundsin ühe ma-teen-küll-keppi-aga-sina-ei-saa-beibe ära: me kohtusime tööga seoses ja muidugi meenusid kunagised mõtted. Veidi piinlik oli enda ees (tema ju minu mõtteid ei lugenud – loodetavasti), praegu nägin noort ja jätkuvalt väga ilusat intelligentset naist, kellega hõljus kaasa õrn ja peen lõhn. Ja seelik oli sama lühike.

Tal oli sõrmus sõrmes ja jälle meenus see minu enda ütelus... Äkki see ei olegi nii väga ropp, üleolev ja vale? Äkki nii ongi, st just nii ongi: naine võib end paljastada, olla mõõdukalt väljakutsuv, isegi ärritav natuke, aga see ju ei tähenda veel, et ta oleks lits.

See kaunitar ei jäänud märkamata ka teistel meestel meie kontoris ning olles maininud, et olen temaga – ja paljude teiste sarnaste väljapaistvalt kenade naistega – ülikoolis samas loengus käinud, istunud samas auditooriumis, ütles üks vanem kolleeg: «Kas see on kõik, mis sul TTÜst meenub – beibed? Õpitust ka miskit mäletad?»