Lugeja: litsid mehed need tänapäeva Vargamäe omad!

Foto: Caro / Scanpix

«Tõde ja õigus» annab tiivad. Sattusin aiamaal ühe suure kivi otsa – oli proovinud, aga kätte pole saanud, mõtlesin, et las see olla, tapma ennast ei hakka, kui ükskord traktoriga, siis küll. Aga nüüd mõtlesin: Vargamäe mehed rükkisid sellist rasket tööd teha päevad läbi, suured põllud rükiti kividest puhtaks, mina ei saa nüüd ühte kivikolakat aiamaast kätte?! Oma tõest ja õigusest kirjutab meile lugeja Franz.

Välja ma selle sain, aga parafraseerides Sauna Madist, siis: pidasin end ikka kah suht sitkeks vennaks, aga see kivi avaldas sellist vastupanu, et lausa hale meel tuleb peale. Olin sellest pooletunnisest operatsioonist nii läbi, et lihtsalt istusin pikalt kivi peal ja mõtlesin elu üle järele.

Kas mul ka õigus on, ma ei tea, aga tõde on see, et mina oleks Vargamäel ära koolenud – töö oleks mind ära tapnud!

Oletame, et olen siiski Vargamäel, nii nagu olen: leiba teenin laua taga istudes, mõeldes ja klahve klõbistades, õhtuti käin jooksmas ja see ongi minu elu. Mida ütleks selle peale Andres? Ta ütleks nii: «Litsid mehed need tänapäeva Vargamäe omad.»

Tõsiselt ellu suhtuva eesti mehe Piibel

Hakkasin jälle lugema ühte raamatut, nüüd juba neljandat korda ja sellist komplimenti pole ma enne ühelegi raamatule, ega ka autorile teinud. «Krahv Monte Cristo» ja «Lilled Algernonile» jäävad nüüd pjedestaali alumistele astmetele, kuid esikohal on üks Eesti autori raamat, mis on paljudel inimestel, eriti tõsistel, maad armastavatel ja tööd mittekartvatel meestel riiulis või kapis sama tähtsal kohal kui on tõsiusklikul Piibel. See ongi tõsiselt ellu suhtuva eesti mehe Piibel, see on A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus», osa 1.

Olen ikka nuputanud, miks sellest keegi filmi teha ei ole söandanud ja olen ka enda jaoks välja mõelnud: aukartusest materjali ees ja võib-olla ka kartusest mitte vastata inimeste ootustele, sest tegemist on ikkagi väga püha tekstiga paljudele inimestele... Marko Reikop küsis  läbi lillede, aga siiski küllaltki otse enam-vähem sellise mõtte: «Kas te ikka endale aru annate, mehed, et kui selle asja tuksi keerate, siis pehmelt öeldes läheb teil asi jamaks?» Jutt käis muidugi tulevase filmi lavastaja Tanel Toomiga ja produtsent Ivo Feldtiga. Mina ja kõik teised selle raamatu kui püha asja austajad ei annaks tõepoolest andeks, kui filmist tehakse mingi käkerdis, näiteks muudetakse Oru Pearu – et ikka Euroopa trendidega kaasas käia – libedikust multikulti pehmoks või hoopis homoks.

Pean mainima, et see kartus ei olnud minu mõte, vaid ikka päris tõsise, just praegu talu üles ehitava ja tööga ja maaga mässava parimais aastais mehe kartus, kes ise annab ka tööle valu nagu Vargamäe Andres, armu andmata, eks siis, kui lapsed suured ja omal käed rinnal risti, aega puhata küll...

Olin tõsiselt üllatunud (mida ei juhtu just väga tihti viimasel ajal), kui ka tema ütles: «Olen «Tõde ja õigust» – esimest osa muidugi – lugenud ka kolm korda, see on nagu Piibel.» Ja mina mõtlesin, et tema on vaid töörügaja ja ei pea raamatut kui sellist millekski, aga eksisin rängalt.

Tegelikult ma usaldan filmitegijaid, ega ma tuksikeeramist karda, sest olla Tanel Toom seda stsenaariumit juba mitmeid aastaid nokitsenud, mitte eile ärganud ja otsustanud, et hakkan nüüd just filmi väntama. Tudengioskar on ikkagi kvaliteedimärk, mis isegi nagu annab teatud õiguse sellise vinge venna nagu Tammsaare ekraniseerimiseks ning Ivo Feldt on kindlasti hetkel võimekaim produtsent meil Eestis.  

Ma juba kujutan ette, kuidas maapiirkondadest organiseeritakse ühiskülastusi tõmbekeskustesse, et minna seda filmi vaatama, kindlasti on mõnel mehemürakal see esimene kord kibeda töö ja uue Eesti ajal üldse kinno minna, vaat nii suur võib olla selle suurteose tegelik tähendus rahvale. Ja pole siis mingi ime, et saalis kostub naiste nuuksumist ja sellesama mehemüraka ohet, nii et kinosaal kõmiseb.

Olen lugenud vaid kakskümmend lehekülge, aga juba on tunne nagu hakkaks juba omal käed eesseisvast tööst rakku minema ja pea kumisema eluraskustest ning kemplemisest üleaedse Pearuga. Kuulnud olen, et Tammsaare on liialt tõsine, lausa depressiivne, annab lausa Kafkale silmad ette.

Mõnes mõttes ongi nii, aga selles ehk peitubki võlu: olgu nii raske, kui tahes, ikka suudab eestlane end raske tööga elust läbi murda ja jätta tulevastele põlvedele vähemalt natukenegi helgema tuleviku. Kui Andrese-sugused poleks omal ajal vaeva näinud, poleks meil praegu midagi. Tammsaare nagu tuletaks meelde, et me kõik peame eelmiste põlvkondade vaeva tasuma oma vaevaga, et jälle järeltulevad põlved hindaks meie vaeva ja vastaks samaga, sest siis, kui istume maha, muutume lödipüksteks ja hakkame lihtsalt olema ja nautima, siis on lõpp. Siis pole ka armastust enam, sest kui tööd ei tee, pole ka armastust loota.

Loodan ka, et filmitegijad on nagu Vargamäe Andresed, kes vaatamata üleaedsete vempudele, maa kapriisidele ja saatuselöökidele, ei löö lõplikult kunagi käega, vaid peavad rehnutti ja võitlevad edasi ning alla ei anna.