Küberjälitaja ohver võib esialgu suurest tähelepanust meelitatudki olla, kuid sellele järgnev on vaimselt väga traumeeriv. Sel, kes ise pole suhtest huvitatud, on raske taluda seda, kui austaja ei pea tema isiklikku privaatust millekski ja ei oota suhtlemiseks nõusolekut. Sellest tulenev psühholoogiline kahju on mõõtmatu, kirjutab Psychology Today.
Tänapäeval elatakse aga oma elu osaliselt internetis ja loomulikult puudutab see olulisel määral ka suhteid. Kusjuures areng on toimunud nii kiiresti, et me pole jõudnud veel hästi välja töötada meetodeid, kuidas oma privaatsust võimalikult hästi kaitsta. Inimeste elu saab veebi kaudu jälgida sõltumata nende suheteseisust, sest pea kõik on vähemal või rohkemal määral internetiga seotud.
Küberjälituse eskaleerumisega on aga veelgi olulisem, et me kõik vaataksime tähelepanelikumalt, kuidas veebis oma suhteelu korraldada ja järgiksime mõningaid ettevaatusabinõusid. Enim on ohustatud küll need, kes kasutavad internetti ja tutvumisportaale potentsiaalse uue kallimaga tutvumiseks, kuid ka teised võiksid oma haavatavuse üle kontrollida.
Enda privaatusse kaitsmine võiks muutuda harjumuspäraseks ning ühtlasi võiks tekkida teadmine, et iga liigutust internetis saab kuidagi kurjasti ära kasutada. Enamasti tahab küberjälitaja oma ohvrit alandada, naeruvääristada ja tema üle oma võimu näidata. Küberjälitaja võib olla vaimselt ebastabiilne või ka haige ja tema veebikäitumine on muutunud kinnisideeks. Varasematel aegadel olid jälitajad ja ahistajad peamiselt ohvri tuttavad - näiteks ekskallimad või töökaaslased. Kuna jälitamine on sundkäitumine, siis suure tõenäosusega ei lõpeta ahistaja oma tegevust vabatahtlikult. Kõige parem on sellist olukorda muidugi ennetada ja oma privaatsust kaitsta. Nii nagu me piirame oma suhtlust ebameeldivate isikutega päriselus, tuleb seda teha ka online’is.