Endine Stanfordi ülikooli rektor Julie Lythcott-Haimes kirjutab Quoras, millised on need oskused, mis võiks igal inimesel täisikka jõudes olemas olla.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaheksa oskust, mis võiks kõigil 18-aastastel olla
- Võõrastega rääkimine. 18-aastane peab suutma suhelda ülikoolitöötajatega, õppejõududega, korteriomanikega, poemüüjatega, pangatelleritega, meditsiinitöötajatega, bussijuhtidega jne. Mure seisneb selles, et me õpetame oma lapsi võõrastega rääkimisest hoiduma, selle asemel, et õpetada neile keerukamat oskust, kuidas eraldada halbu võõraid headest. Seega kasvavad meie lapsed üles vähese suhtlemisoskusega.
- Tee leidmine. Kuidas leida ülikoolihooneid, milles toimuvad erinevad loengud? Kuidas jõuda teise linna, kus toimub koolitus? Kuidas hakkama saada teises linnas või riigis, kus ta õpib või töötab? Kuna oleme harjunud oma lapsi pidevalt ise sõidutama, ei õpigi lapsed, kuidas ise teekonda planeerida, kuidas või millal bensiini võtta ning kust otsida pileteid.
- Tähtaegadest kinni pidamine. 18-aastane peab olema võimeline oma töökohustusi jagama nii, et kõik saab tähtaegadeks tehtud. Me oleme harjunud neile ülesandeid meelde tuletama, seega ei ole saanud nad seda olulist oskust harjutada.
- Majapidamisse panustamine. Lapsed ei ole harjunud midagi tegema, sest me ei nõua neilt seda. 18-aastased peavad olema võimelised enda ja teiste vajadustega arvestama.
- Isiklike suhetega hakkama saamine. Me tahame sekkuda ning nende kiivakiskuvaid suhteid parandada, kuid laps peab ise õppima sellega hakkama saama ning ise konflikte lahendama.
- Tõusude ja mõõnadega hakkama saamine. Eksamisessioonid ja pingelised ajad tööl, võitlusmoment, nõudlikud õppejõud, bossid ja teised inimesed elus. Me tahaksime vahele astuda ja aidata neid mõne ülesande lõpetamisega, aga noored täiskasvanud peavad aru saama, et elu ei lähe alati nii, nagu nemad seda tahavad.
- Raha teenimine. Selle asemel, et ülikooli kõrvalt poole kohaga tööl käia ja ise raha teenida, anname neile elamisraha, mistõttu nad ei õpigi raha väärtust ega ise majandama.
- Riskide võtmine. Me oleme nende elu täiuslikkuseni ära planeerinud ja nad ei olegi õppinud ise oma peaga mõtlema ning vajalikul hetkel riske võtma. Nad ei suuda mõista seda tunnet, mis tähendab ebaõnnestuda, korduvalt, ning lõpuks saavutada see, mida igatseti.