Osa minu unenägudest, nii nagu kindlasti paljudel inimestel, on nn déjā vu – ühel hetkel mõtlen ja tunnen: huvitav, seda olen ma juba ju näinud-kogenud, ja siis käib «plõks» – unes ju! Meiega jagab oma eredamaid unenägusid lasteaias eripedagoogina töötav Maie.
Ette ennustavaid unenägusid on ka olnud. Töötasin tol ajal Inju lastekodus vanemkasvatajana, 80ndatel. Lastekodu asus vanas mõisa jahilossis. Teisele korrusele, laste magalatesse, viis uhke lai trepp. Nägin unes, et pühkisin harjaga treppi (teiselt korruselt ülevalt alla). Ärkasin halva enesetundega ... Mõne päeva pärast suri lastekodu kokatädi, kes küll oli juba kõrges vanuses. Järgmisel ööl nägin täpselt sama unenägu. Hommikul olin hämmingus ja ärevil. Kahe nädala pärast lahkus ka laste öövalve-tädi igaviku teele ...
Tähendusega unenäod
Kui minu enda mees 1990. aastal suri, oli väga külm talv. Nooruses tassi keerutades olime sõpradega «vaimu väljakutsumisel» hoidnud akent lahti, et hing tuppa pääseks. Nüüd ei saanud akent lahti hoida, aga tahtsin teada, kuidas ta majja pääseb (et ta seda tegi, TUNDSIN ja teadsin ma)... Palusin tal unes sellest teada anda. Nägingi: mees istus põrandal ja mängis meie 5-aastase tütrega. Äkki tõusis ta lendu. Laes oli ventilatsiooniluuk. Ta libises sellesse ... Hommikul oligi mul selgus majas – ei mingeid avatud aknaid!
Täpselt kuu aega enne Estonia hukku tulime me lastega Rootsist, kus olime olnud üle kolme nädala. Minnes oli kõik OK, nautisime reisi ja imetlesime laeva. Tagasi tulles tundsin midagi imelikku... Mind hakkasid «kummitama» sundmõtted ja tundsin mingit sõnulseletamatut ärevust. Olin oma lastega ülemisel kajutitekil, tuttav oma lapsega aga kusagil all. Läksime neile külla, aga kohale ei jõudnudki, sest mul tekkis täielik õhupuudus ja paanika – äkki sulguvad «veeseinad» (?!) Kuidas kajutiuksed avanevad – sisse või väljapoole jne.
Õhtul, kui lapsed magama panin, nautisin ilusat ilma ja vaadet laevatekil. Vaatasin alla vette ja mõtlesin: kui praegu tuleks hüpata, mida ma teeksin, kas jookseksin kajutisse lastele järele?! Vaatasin silti seinal ühe ukse kõrval: «Masinistid». Imelik – masinaruum peaks ju all olema?! Kui midagi juhtub, pääsevad nemad ju kergesti kohe üles! (Masinistidest pääsesidki enamjaolt kõik.).
Sel saatuslikul ööl, mil Estonia uppus, nägid paljud eestimaalased huvitavaid unenägusid, mis avaldati tollases Paradoksis koos sensitiivide seletustega. Mina oma unenäost kohe ei kirjutanud, kuigi ka mina olin oma unenäos taas Estonial. Lõpuks panin unenäo siiski kirja ja see avaldatigi, kuid kahjuks juba ilma kommentaarideta. Endalegi üllatuseks võttis mu unenägu enda alla terve A3-suuruse lehekülje. Kummaline on see, et unenägu oli nii selge, et meeles tänaseni. Üldse ei vaeva ma enam oma pead sellega, mis unenägu võiks tähendada, sest tean – tähendusrkkad unenäod jäävad meelde.
Kuid oli pikk periood, kus kõik oma unenäod üles kirjutasin, ja nii kummaliselt veel, et nii kui nägin, ärkasin ja panin kirja. See aga oli üsna kurnav, lisaks olin veel laisk ega viitsinud unenäopäeviku kõrval nö tavapäevikut pidada – nii polnud sel ju erilist kasu, kuigi hiljem oli siiski huvitav lugeda. Tollasest Estonia hukust tahan välja tuua vaid ühe seiga oma unenäost – nägin, kuidas laev vajus küljeli ja ta ninas oli väike must allveelaev (see kajastus ka ühes versioonis) – ehk/eks kunagi selgub ka tõde ...
Veel üks huvitav unenäoversioon on mul 11. septembri kaksiktornidega. Vastu seda ööd nägin kummalist und. Olin nagu Moskva Punasel väljakul ja vaatan: helikopter lendab sinna ja «haarab» ühel kõrgel pilvelõhkujal katusel olevast «antennist» (?) kinni ning tõstes õhku viib minema. Maja ise oleks aga nagu udus. Ise mõtlen unes: no sellist maja ju Punasel Väljakul POLE, aga kusagil olen neid näinud ... Arutlesin hommikul edasi ... Kui siis uudistest nägin-kuulsin, lõin albumi lahti – 1991. aastal, kui Amerikas onul külas käisin, olin kaksiktorne pildistanud läbi autoakna udusel päeval – täpselt sellised olid nad mu unenäos, aga miks Moskvas?!
Nii et ma ei saa oma unenägusid eriti prohvetlikeks pidada, sest on palju küsimärke, aga on ka üks unenägu, mille muutumist tõeks ma lausa kartsin ja palvetasin, et kui see peaks tõesti sündima, palun nii palju kergemal kujul kui võimalik.
See oli vast kuskil kaheksa aastat tagasi. Enne Londonisse, GNLD maailmakonverentsile sõitmist nägin unes, et istun bussis kohe juhi taga esimesel istmel. Järsku on meil ees suur rekka, nii et aken läheb nagu üleni «valgeks», buss pidurdab ja mina lendan otse läbi akna välja. Sellest hetkest püüdsin vältida isegi bussijuhipoolset pingirida. Londonisse sõitsime kahekordse bussiga. Läksin üles ja olime juba mõnd aega sõitnud, kui taipasin – istun ju ikka juhipoolsel serval! Õnneks oli võimalik ümber kolida. Reis läks hästi ja olime juba tagasiteel, kui väljudes Leedu piiripunktist äkki üks suur rekka meile küljelt sisse keeras, nii et selle koha aknatagune, kus mina enne istusin, oli «täiesti valge». Õnneks viis auto ära vaid bussipeegli. Mul langes kivi südamelt.
Mõne aja pärast sõitsime lastelaagri lõpetamisel väikese mikrobussiga Tembu-Vembumaale. Istusin juhi taga esimesel istmel (väljaspool). Olime kõik kenasti turvavöödega kinni. Siis tekkis tagapool mingi nagelemine ja ma läksin korda looma. Tagasi tulnud, unustasin turvavöö kinni panna. Istusin küljega sõidu suunas ja tegin paberile mingeid märkmeid. Äkki buss pidurdas, sest üks rekka oli ette keeranud. Mina õnneks olin küljega ja nii siis ka lendasin küljeli bussi etteotsa, akna alla, kohe seal onud ratastooli otsa. Nüüd sain vaid sinise külje, oleks aga otse istunud ja turvavööta, oleks unenägu tõeks saanud ... Nii et aitäh, inglid!