Erkki Laaneoks: kas lapsel on õigust vanemate hoolele?

Foto: Vida Press

• Üks lapsevanem, kellele kohus määrab lapsed, hakkab omavolitsema
• Tulemuseks on lahus oleva vanema ja laste sideme tugev nõrgenemine
• Paljud isad maksavad elatist vastumeelselt
• Meestega rääkides on sageli tunda fooni, et laste saamine on ohtlik ja riskantne

Olen tegelenud palju ühiskondlikult kasulike tegevustega, et muuta meie ühiskonda harmoonilisemaks. Viimastel aastatel olen tegelenud lastega lahutatud perede teemaga . Teemasse süvenenuna on ilmnenud, et hoiakud ja seadused soodustavad lahus oleva vanema ja tema laste vaheliste suhete lõhkumist ning diskrimineerimist.

Seadused muudavad negatiivse veelgi negatiivsemaks, sest nende koostajad nagu ei taju rohujuuretasandit. Erinevalt põhjamaadest tundub meil olema autoritaarsust soosiv perekultuur. Seadused peaksid toetama perekonda, et kumbki vanem ei tunneks kiusatust pidada ennast teisest olulisemaks ning annaksid võimaluse jagada laste kasvatamise ja ülalpidamise kohustust võrdväärsete partneritena.

Lapsed ei ole asjad, mida saaks lihtsalt keskelt pooleks teha. Paraku on meil Eestis järjest enam juhte, kus üks lapsevanem, kellele kohus määrab lapsed, hakkab omavolitsema ja teist lapsevanemat tõrjuma. Tulemuseks on lahus oleva vanema ja laste sideme tugev nõrgenemine. Üks vanematest jääb paratamatult kõrvale lapse igapäevaelust ning maailmapilti kujundamisest, kvaliteetajast jne. Alla kümne protsendi on lõhkiseid peresid, kus ema on jätnud mehe ja lapsed maha. Reeglina üksikisad ei tee takistusi lastega suhtlemisele ega enamasti ei nõua emalt elatist. Artiklis käsitlen probleemi lihtsuse huvides eelkõige laste isa positsioonilt, kes küll hoolib oma lastest, aga teine lapsevanem on pahatahtlik ning soovib hoida lapsi eemal. Samad põhimõtted kehtivad ka väheste lastest lahutatud emade kohta.

Psühholoogilised kahjud

Pere lahkuminemisega kannatavad kõik asjaosalised, eriti kui lahkuminek pole olnud üksteist arvestav ja sõbralik. Üldiselt saab enam psühholoogilist haiget mahajäetud osapool. Meestele mõjub tavaliselt mahajätmine emotsionaalselt raskemini, sest nad ei oska oma muret jagada, kuna eesti kultuuris on kombeks meestel hoida rasked mured ja tunded enda teada. Kujutlege siis, mis olukorda satub oma lastest hooliv isa ja tema lapsed, kui ema juhtub olema pahatahtlik ja teeb aktiivselt takistusi lastega suhtlemiseks ning laimab laste isa.

Tänases Eestis on sellises situatsioonis olevad isad ja nende lapsed selgelt diskrimineeritud ning lastekaitse süsteem kohtleb neid kallutatult. Oma lastest vägisi lahutatud isasid nähakse kui oma pere hüljanud mehi, seda nii ühiskonna kui ka seadusandlikul tasemel. Aga kui lapse ema hakkab samas isa lastest eemale hoidma ning nõudma elatisraha maksmist, on see minu arvates nende isade suhtes ülekohtune. Kahjuks tänased seadused soosivad sellist suunda, milles suhted oleks veel katkisemad ja lapsi vähe toetavad. Siis ei ole imestada, et lapsed kasvavad isadest lahku ja laste psüühika saab traumeeritud. Kahjuks on neid näiteid rohkemgi kui ametlik statistika näha laseb.

Diskrimineeritus ülalpidamise osas

Siinkohal ei erista Eesti seadused isasid, kes soovivad oma lapsi ülal pidada ja kasvatada neist, kes hoiavad eemale pahatahtlikult. Täna saavad isad eraldi taotleda ainult suhtlemiskorda oma lastega, mille osas võib esineda tõsiseid probleeme. Isad, kelle lapsed on kohtu suhtlemiskorra alusel määratud osa ajast nende juurde, peavad samu kulutusi tegema (eluase, mänguasjad, toit, riided, jalgratas, meelelahutus jne), seda aga eriti ei arvestata. On juhtumeid, kus ema on tahtnud, et lapse üleandmisel vahetataks isegi lapse seljas olevad riidedki ära.

Miks nähakse täna lapse jaoks ainukese võimalusena rahalist panustamist läbi ema pangakonto, kui viimane peaks nii tahtma? Miks ei võiks isa elatise maksmise asemel hoolitseda ja ülal pidada lapsi vahetult? Näiteks oleks tema ülesanne soetada lastele riided, hoolitseda haridusasutustega seotud kulude eest, arvestada võiks ka tehtavaid olmekulusid, kui lapsed on temaga? See tugevdaks sidet lapse ja lahus vanema vahel, vähemalt annaks võimaluse. Laps tunnetaks selliselt teise vanema olulisust ning ootusi tema suhtes. Paljud isad maksavad elatist vastumeelselt, kuna pole motiveeriv maksta laste elatusraha tülis olevale inimesele ebamääraseks kasutuseks. Isegi eraldi pangakonto ei ole seaduses nõutud, et rahaline pool saaks selgem olla, sh ema enda jaoks.

Veelgi hullem on olukord, kus laste isa ei maksa või ei ole võimeline täisosas maksma, siis on võimalik teda kriminaalkorras karistada ja isegi vangi panna. Eestis pandi reaalselt vangi 2014 aastal 33 inimest. Kas tõesti on sellised inimesed saanud hakkama nii ohtliku kuriteoga, et nad on ohuks ühiskonnale, et neid peab kriminaalkorras karistama, sh vanglasse panema? Kriminaalkorras karistatus toob kaasa ka teisigi kitsendusi töö ja erilubade alaselt. Kas tõesti oma laste mitte ülalpidamine on kasulik ja seda tehakse heameelega kasu saamise eesmärgil? Mis kasu too inimene küll saada võiks? Pannes isa või ema vangi, kuidas see on laste, riigi, vanema jt huvides? Kas lapse jaoks muutus midagi paremaks, kui isast saab kriminaalkurjategija?

Nii ainult kaugendatakse ja õhutatakse vaenu ühiskonnas, ema-isa-laste vahel, rikkudes ära järjekordselt inimeste elud, kes julgevad tänapäeva Eestis veel lapsi saada. Miks peab olema laste saamine Eestis potentsiaalselt ohtlik ja kuidas see on kooskõlas riigi kui ühiskonna huvidega? Kui ära võetakse kalastus-, relva- ja juhiload, siis kellelt oodatakse relv käes riigi kaitsmist? Populistlik on leida peksukott, pidada ajujahti ja karistada, aga kas see on ikkagi see, mis ühiskonnale tervikuna on vajalik? Kas me saavutame selle, mida saada soovime?. Teadupärast põhjustab surve trotsi, lootusetust ning minnalaskmise tunnet, eriti kui olukord tundub ebaõiglane ning ise ei ole seda teed valitud. Viimast nii rahalises mõttes kui ka lastega suhtlemist kerjates.

Siinkohal toon välja konkreetse juhtumi ühtedest paljudest, kus isa kaotas majanduskriisi ajal töökoha, jäädes ka eluaseme osas pangale võlgu. Seepeale läks naine lastega ära ning hakkas nõudma kohtu kaudu elatist. Kuna mees ei olnud suuteline maksma, siis kohtutäitur külastas uut tööandjat, et töötasu kinni pidada. Hirmul tööandja lasi varsti töötaja lahti. Nüüd on isa sunnitud tegema lihtsalt juhutöid ja seda mustalt, et kuidagi ise ära elada, rääkimata laste ülalpidamisest. Muidugi kaasneb sellega muuhulgas ravikindlustuse puudumine ning sellest potentsiaalsed tulenevad probleemid tervisega, sest pole võimalik varajases etapis jaole saada oma tervisemuredele. Lapsega suhtlemine on tõsiselt raskendatud, sest isa ei saanud lapsi enda juurde võtta – polnud ette näidata sobilikku elamispinda. Seetõttu isa järjest kaugeneb lastest. Mis teda peaks hoidma Eestis, kus tema saatus on praeguses süsteemis lootusetu? Me oleme kaotamas järjekordselt töökäsi, laps jääb pärisisata ja riik potentsiaalsete uute laste isata. Süsteem on rikkumas inimese elu, lapsed on jäetud isa hoolitsuseta. Kuidas selline süsteem saab olla riigi ühiskonna kui terviku huvides? Kes sellest on võitnud? Isa, ühiskond, kohtutäiturid, lastekaitsesüsteem, ema, kaaskodanikud, valitsus?

Ilmekalt näitab ebasobilikku perekonnapoliitikat fakt, et Eesti on OECD riikidest viiendal kohal üksikvanemate osakaalu osas. Minu hinnangul on riik kirvemeetodiga avaldanud peresuhetele kahjulikku mõju. Vanasti oli inimestel oluline lapsi saada oma vanaduspõlve kindlustamiseks ja iive oli positiivne. Nüüd moonutavad üldpilti mh pensionifondid. Inimestega vahetult suheldes kohtab hirmuäratavalt palju suhtumist, et lastetus tähendab probleemivabamat elu. Mulle näib tendents süvenevat. Selgesti nähtavalt sellise mentaliteediga riik ei saa olla jätkusuutlik.

Eesti paistab naaberriikidega võrreldes silma ka laste elatise suuruse osas, mis on meil täna 215 €, kuid Soomes 154,77€, Rootsis ~125€ ja Lätis kuni 7. eluaastani 90€ ja vanema lapse puhul 108€. Miks Eestis on elatis nii palju suurem?

Meestega rääkides on sageli tunda fooni, et laste saamine on ohtlik ja riskantne tegevus. Mõned isegi mõtlevad lausa enese steriliseerimise peale. Räägitakse küll, et maa tuleb täita lastega, aga see meie ühiskonnas on tehtud suisa ohtlikuks. Samal kursil jätkates julgetakse järjest vähem lapsi saada. Kas me saame seda endale lubada? Püstitatud on eesmärk kahest miljonist eestlasest, aga selliselt edasi minnes ei ole kuidagi näha, kuidas võiks plaan reaalsuseks saada. Praegu liigutakse hoopis vastassuunas. Seega on vaja olulisi muutusi perepoliitikas, mis tõesti toetaks perede kokku jäämist või vähemalt võimaldaks lastega suhete hoidmist läbi vahetu ülalpidamise ning hoolitsemise, isegi kui lastega vanem tahab, et lapsed oleksid «minu», mitte «meie».