Minu prohvetlik unenägu: nägemus, mis päästis mu elu

Foto: Vida Press

Lugu juhtus paarkümmend aastat tagasi. Minu elu oli sel hetkel nii sassis kui sassis saab olla. Töötasin miinimumpalga eest. Raha kulus arvete maksmiseks. Lapsed said lasteaiaski vähemalt süüa, enda tarbeks söögiraha ei jätkunud. Abikaasa oli rängas puberteedieas poja, mitte toetava mehe eest, jagab meiega oma kogemust Astrid.

Palusin mitu korda päevas pisarsilmil Jumalat, et ta mind selle mehe käest päästaks. Ei tea, kas aitasid palved või tekkis mulle teispoolsusesse mingi kaitsja. Esimene asi, mida see kaitsja tegi, oli mulle uue töökoha ette söötmine. See oli erialane töö linnalähedases hooldekodus. Helistasin tööandjale, uurisin töö kohta ja olin pärast seda kõnet veendunud, et ma ei kandideeri sinna mitte mingil juhul.

Ja siis tuli unenägu. Mulle näidati seda hooldekodu. Keegi tegi mulle seal justkui tutvustava tuuri. Näitas, et maja on kenasti remonditud, see ei haise nagu enamik tolleaegseid hooldekodusid, seal on väga toredad töötajad, seal on superhead toidud ja töö pole raske. See oli nii veenev, et hommikul silmi avades olin täitsa kindel, et lähen ja kandideerin.

Ma sain selle töökoha ja elu tegi kardinaalse pöörde. Kolleegid olid nii toredad, et sain kohe oma lapsed panna sinnasamasse, linna omast palju odavamasse lasteaeda, nad leidsid mulle uue üürikorteri, mis oli samuti odavam kui linnakorter. Vägivaldset meest ma enam seekord tagasi ei võtnud – selle otsuse tegemisel pidi kaitseingel mulle veel mitu korda appi tulema. Imekombel hakkas laste isa siis ka veidi alimente maksma – küll vaid 50 krooni kuus, aga midagi ikka, varem olin mina teda ülal pidanud. Ka söögi koha pealt oli unenäol õigus, minu nälja-aasta oli lõppenud. Ja ega seegi, et töö kerge oli, polnud vähetähtis, sest olin selleks ajaks, meeletu stressi all elamisest, pöördumatult haigeks jäänud.

Sellist asja, et unenäod minu otsuse muutmisega tegeleks, polnud enne seda juhtumit ja pole ka hiljem juhtunud. Aga ma olen sellele unenäole siiamaani väga tänulik.