Minu prohvetlik unenägu: müstiline maal

Foto: Caro / Scanpix

Ma näen unes ühte pilti. Täpsemalt maali. Ikka ja jälle. Mõnikord mitu ööd järjest. Siis ei näe pikka aega, koguni aastaid. Ja siis näen taas seda sama maali, kirjutab meile lugeja Ellen.

Maalil on kujutatud leinav, taganuttev naine. Tema pea on langetatud, käed silmade ees. Tal on seljas pikk sinakas ürp, tema mustad pikad juuksed langevad nii seljale ja kui ette, kattes tema käed, mis silmade ees. Tema kuju väljendab ülimat kurbust. Tema taga on raagus puu. Puu, mis leinab samuti, olles langetanud kõik oma lehed ja mille oksad on rippu tilgatumaks kuivanud maa poole. Ümbrus on kõrbesarnane. Kõik on lõppenud. Surm.

Alguses ei rääkinud ma nähtud unest kellelegi. Painav oli mõte sellest, et nägin ühte ja sedasama unenägu mitmeid öid järjest. Maal ise oli minu jaoks müstiline – ma ei saanud aru, mis selles maalis on, miks ma seda näen ja kes on see naine maalil.

Kui aastate pärast nägin taas seda und, rääkisin sõbrale asjast. Ta ei arvanud sellest midagi. Soovitas teise külje peal magada.

Aastad läksid. Kord läksin külla oma heade sõprade juurde, kes on Tallinnasse kolinud. Ma olen täiesti sõnatu. Kui hakkan koju minema märkan nende esikuseinal seda maali. Ma olen hämmingus. Millegipärast ei söanda ma pererahvale midagi öelda. Mida mul olekski öelda, et olen nende esikus seinal olevat maali aastaid oma unenägudes näinud?

Koduteel ja veel õhtul voodiski ängistab mind mõte sellest maalist.

Ma olen selle maaliga kuidagi seotud. Ja minu vanaema on. Aga ma ei tea, kuidas.

Mõte vaevab mõne aja, ent siis läheb elu jälle edasi.

Kui nüüd taas kord lähen samade sõprade juurde, näen seda maali taas nende esikuseinal. Vaatan seda. Ja magusvalus rahutus on rinnas. Olen sõnatu. Mis sa ikka ütled. Järsku tunnen, et see maal kuulub mulle, et see maal on jube, aga ma pean ta ära kannatama ja ma pean ta kaasa saama. Aga ma ei tee ega ütle midagi.

Näen taas seda maali unes. Ja kaks ööd järjest. See maal nagu kutsuks mind. Kui mu ema sureb ja minu vanemate raamatukogu minu koju kolib, siis sorteerin ka isa mappe. Tal on neid palju. Kuna ta on süsteemne inimene, on tal kõik muidugi korrektne. Siin on poliitikat, ajaleheväljalõikeid. Ühtede vatmanpaberist kaante vahel on tema korraliku käekirjaga kirjutatud ajalooline informatsioon. Järgmised kaaned-pruunikashallid, peal vene keeles «Delo». Avan ja näen A4-formaadis joonistusploki paberile värvipliiatsitega joonistatud «selle maali» koopiat. Ma ei saa millestki aru! See on signeeritud. Ma ei saa kahjuks täpselt aru, mis on sinna kirjutatud, kuid mulle lausa tundub, et see on minu nimi. Minu perekonnanimi.

Aga see ei saa olla, sest see seal on minu abielust saadud nimi. Isegi kui ma koolis lapsena olen selle pildi maalinud, ei saanud ma ju sinna kirjutada oma tulevase mehe perenime. Kuid käekirigi on nii minu käekirja moodi …

Perekond, kelle kodus esiku seinal on see maal, kutsus mind taaskord külla. Üle aastate, sest vahepeal ei elanud nad Eestis.

Märkan kohe, et maali seinal ei ole. See tekitab minus peaaegu paanika. Mainin ükskõikselt, et teil oli siin üks naise maal kunagi.

«Ah see … Ma võtsin selle sealt ära ja panin ära. See on nii õudne ja kole maal. Seni kuni ämm elas, oli see seinal. Aga praegu ma küll seda näha ei taha.»

Ma mõtlen ikka mõnikord selllele maalile. Ma ei ole seda nüüd enam aastaid unes näinud. Kas see ongi minu elu traagika? Minu äng seal pidil? Minu väga valus perekonna purunemine, mida leinan veel tänagi?