/nginx/o/2016/04/11/5252841t1hd050.jpg)
Turvaline kiindumussuhe on lapse ja hooldaja eriline seotus, mis on aluseks lapse emotsionaalsele turvalisusele. Selle toel saab laps hakata avastama maailma ja looma suhteid, mis mõjutavad vaimset tervist kogu järgneva elu jooksul. Tartu Laste Tugikeskuse kliiniline ja koolipsühholoog Eha Berezjuk kirjutab Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last, miks on turvaline kiindumussuhe oluline.
Ebaturvaline kiindumussuhe ja emotsionaalne väärkohtlemine
On leitud, et täiskasvanute kiindumussuhetes esinevad analoogsed mustrid ja see on püsiv põlvest põlve. Sellises suhtes on laps harjunud, et vanem on kättesaadav, kui ta abi vajab, ja see aitab lapsel kujundada usaldavaid suhteid ka teiste inimestega. Turvaline seotus aitab lapsel oma emotsioonidega toime tulla ja eneseregulatsioonioskusi arendada. Laps saab sõnumi, et hirm ja ebakindlus on ajutised ja mööduvad. See sõnum on tähtis igas arenguetapis ja tõstab lapse vastupanuvõimet stressile. Turvaline seotus esimesel kolmel aastal on justkui vaktsineerimine kogu eluks.
Kui aga vanem jätab korduvalt lapse vajadustele reageerimata ja on tõrjuv, siis ta harjub, et vanem pole emotsionaalselt kättesaadav. Laps õpib endasse tõmbuma, mitte abi paluma ja minimeerib vajadust läheduse järele. See on vältiv kiindumussuhe, kus lapsel võib hiljem olla raske oma mõtteid ja tundeid teistega jagada. Kui vanem kord reageerib lapse vajadustele, kord mitte, on raske õppida vanemat «lugema». Lapsel kasvab ebakindlus ja ärevus ning ta üritab läheduse tagamiseks klammerduda vanemasse/hooldajasse. Tekib olukord – mida vähem vanem lapsele tähelepanu pöörab, seda rohkem laps nõuab, kuni vanem annab järele.
Kaootiline kiindumussuhe võib olla seotud psüühikahäiretega
Kaootilise kiindumussuhte puhul on vanema käitumine ühel hetkel hirmutav, teisel hetkel on vanem ise abitu ja hirmunud. Laps õpib olema valvel, sest teised võivad talle haiget teha ja ohtlikud olla. Selle tagajärjel hakkab laps ka vanematest eemale hoidma. Samas tunnevad sellised lapsed ennast hüljatuna, maailm on nende jaoks ebakindel ja -turvaline. Kaootilises kiindumussuhtes lapsed kalduvad teisi tajuma moonutatult, mis võib olla tihedalt seotud lapse- ja täiskasvanuea psüühikahäiretega ärevuse, depressiooniga.
Väärkoheldud lapse närvisüsteemi erutuse tase nihkub normaalsest tasemest kõrgemale. Nad on ülestimuleeritud, kogu aeg justkui häireseisundis ja valmis koheselt reageerima. Kuna nad võivad olukordi ebaadekvaatselt tajuda, on nende reageeringud mittekohased. Metafoorina võiks kujutada stardipakul käsklust ootavat sportlast, kes koheselt stardib, kui püstolipauku kuuleb. Kuid püstolipauguna võib mõjuda mistahes heli. Näiteks vallandab väärkoheldud lapse agressiooni õpetaja konkreetsem hääl või lapsevanema tõsisem pilk.