/nginx/o/2016/04/11/5252827t1hdb36.jpg)
Mis aitab ära tunda ja aidata riskilapsi ning kuidas anda neile parimat võimalikku abi? Tartu Laste Tugikeskuse kliiniline ja koolipsühholoog Eha Berezjuk kirjutab Lastekaitse Liidu ajakirjas Märka Last, kuidas saab vanem aidata kujundada lapse minapilti.
Kuidas ära tunda aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega last?
Aktiivsus- ja tähelepanuhäirest (ATH) rääkides kasutatakse erinevaid nimetusi, kuid need kõik kirjeldavad seisundit, mille puhul lapsel võib olla raskusi keskendumise ja normaalse aktiivsuse säilitamisega ning sellest tulenevalt on tal raskusi osaleda õppeprotsessis ja erinevates tegevustes.
Sageli iseloomustavad aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega last raskused tegevuse lõpule viimisel. Ta justkui hüppab ühelt tegevuselt teisele, ei näi kuulvat, mida talle öeldakse, tegutseb mõtlematult, on äärmiselt aktiivne, jookseb või ronib pidevalt ja on rahutu isegi magades. Tal on raske mängus või grupitöös oma järge oodata, vaid vastab küsimustele enne, kui need on lõpuni esitatud. Ta ei suuda pikemat aega paigal püsida, lahkub pidevalt oma kohalt. Laps avaldab vastumeelsust ülesannete suhtes, mis nõuavad järjepidevust ja püsivust. Tema tegevus ei ole järjekindel, moodustades sageli poolelijäänud tegevuste jada.
Sellise lapsega on raske toime tulla nii kodus kui koolis. Sageli on õpetajatel ja ka lapsevanematel vähe teadmisi, mida see häire endast kujutab, ja kuidas sellise lapsega toimida. Olukorra teeb keeruliseks see, et kiputakse lapse eripära unustama ja oodatakse käitumist, millega ATH diagnoosiga laps ei olegi suuteline toime tulema. Pideva ebarealistliku ootuse tulemusena võidakse tahtmatult jõustada mitteoodatud, negatiivset käitumist, panustatakse negatiivsesse minapilti ning seega aidatakse kaasa lapse emotsionaalkäitumishäire kujunemisele.
Lapsevanem peab positiivse minapildi kujunemisele kaasa aitama
Iga lapsevanem ja õpetaja võiks mõelda, millist minapildi osa tema jõustab, ja kuidas kaasa aidata positiivse minapildi kujunemisele. On oluline mõista, et positiivse minapildi toetamine hoiab ära riskikäitumise. Pidev kriitika, halvustamine, häbistamine, alandamine jms ei jäta minapildile mõju avaldamata. See on justkui näitlejale rolli andmine, kus näitlejal (lapsel) tulebki rollist lähtuvalt käituda. Kui aga toetada protsessi ja julgustada last edasi pingutama, saab suurema tõenäosusega teda ka lõpptulemuse eest tunnustada.
Vastavalt eripärale vajavad lapsed, kes rohkem, kes vähem abi, et asjad õnnestuksid. Lapsi, kellel on raskusi impulsikontrolliga, saame aidata ka selliselt, et muudame probleemid osaliselt trumpideks. Näiteks võime last, kellel on raske keskenduda, tunnustada selle eest, et ta paneb tähele väliseid impulsse (väljas haukuv koer). Tal võivad olla küll imelikud ideed, aga teda saab kiita rikka ja huvitava fantaasia eest. Ta on küll püsimatu, tüdineb kiiresti, aga alustab innuga.
Sageli kurdetakse, et laps ei võta kiitust vastu ja muutub veelgi tõrjuvamaks, trotslikumaks. Sellest ei tasu järeldada, et seda last ei tasu kiita, pigem just vastupidi. Lapsed vajavad armastust, tähelepanu, hoolivuse väljanäitamist kõige rohkem siis, kui nad käituvad viisil, mil nad seda justkui kõige vähem väärivad.