Miks me ei peaks sundima lapsi vabandust paluma?

Pealkiri kõigil Foto: Autor test

Kõik lapsevanemad tahavad, et nende lastest kasvaksid heasüdamlikud ja viisakad inimesed. Seega sunnime me neid paluma vabandust, kui nad on halvasti käitunud. Kasvatusteemaliste raamatute autor Sarah Ockwell-Smith aga usub, et nii me teeme lastele hoopis karuteene.

Ockwell-Smith kirjutab Huffington Postis, et kui me sunnime lapsi vabandust paluma, õpetame me neid hoopis olema vähem tähelepanelikud ja heasüdamlikud. «Väikesed lapsed ei suuda hästi teiste seisukohti mõista,» selgitab ekspert. «Neil on keeruline aru saada, kuidas teine end tunneb, kui see erineb sellest, kuidas laps ise end tunneb. Me nimetame seda empaatiaks.»

Empaatiavõime tähendab, et me suudame end asetada metafooriliselt teise inimese kingadesse ning mõista, mis tundeid inimene võib teatud ajahetkel kogeda. Samas on empaatiavõime üks viimaseid sotsiaalseid oskusi, mis lastel välja areneb. Mõnel põnnil on väga arenenud sotsiaalsed võimed ja laste kooliealiseks saades on mõistlik eeldada, et kõigil on teatud hulk empaatiaoskust välja arenenud.

Kuidas see aga vabanduse palumisse puutub? Kui me sunnime last paluma andestust asja eest, mida nad ei mõista, sunnime me neid tegelikult valetama – ja nad õpivad, et valetades pääsevad nad suuremast pahandusest. Näiteks kui laps on lasteaias kedagi löönud ja temalt mänguasja ära võtnud ning teda sunnitakse «Palun vabandust!» ütlema, tähendaks see, et laps mõistaks teise valu ning kahetseb, et talle liiga tegi. Kui aga lapsel on kehv empaatiavõime – mis on koolieelikute puhul normaalne! – on nende mõtteviis teistsugune. Nemad on hoopis rõõmsad, et said mänguasja ning eeldavad, et ka teine laps on rõõmus, et mänguasi nüüd temal on. Nii et sel juhul sunnime me last vabandust paluma, aga õpetame ta hoopis valetama.

Aga mis siis teha, laps ju peab õppima? Võib ehk tunduda, et sellel pole tähtsust, kuid kui vähegi jälgida, kui tühjad on laste pomisetud vabandused, on kergem mõista teema olulisust. Ockwell-Smith soovitab anda isiklikku eeskuju, kuna tõenäoliselt lapsevanemal on tõesti kahju, kui ta palub andestust teise lapse või tema vanema käest pärast lastevahelist konflikti. Kindlasti ei julgusta autor lapsevanemaid laste käitumisele enam mingit tähelepanu pöörama, selle asemel soovitab ta läheneda empaatiliselt. Pärast konflikti tuleks lapsega rahulikus keskkonnas rääkida ning talle selgitada, et teine laps nuttis, kuna ta sai haiget. Tuletada meelde, et haiget tegemise asemel kasutatakse sõnu, et ilusasti küsida.

«Tõenäoliselt tõukab ta teist last ka järgmisel korral, sest nii kahe- ja kolmeaastased käituvadki,» tõdeb Ockwell-Smith. «Aga kui sa seda protsessi pidevalt kordad, on sul märksa suurem šanss kasvatada empaatilist last, kes tulevikus tõeliselt seda ka mõtleb, kui vabandust palub.»