Blogija Rents: sina oledki probleem

Foto: Caro / Scanpix

Ja ma ei võta oma sõnu tagasi.

Tuli feminismigrupis jutuks, et vanasti, kui meie veel lapsed olime, ei olnud raamatuid, kus oleks inspireerivad naiskangelased, nagu neid tänapäeval ikka PALJU leida võib. Selle peale ilmus loomulikult kohe välja Mees, kes selgitas abivalmilt naistele, et nad on kõigest valesti aru saanud, ja et tegelikult ikka oli, ilmselt meie lihtsalt ei osanud otsida, kirjutab blogija Rents ehk Reena Purret.

Esiteks – loll oled või? Lapsed ei ütle raamatukogutädile: «Antud kirjandusteoses ei ole positiivseid naiskangelasi, kellega ma samastuda võiksin, veel enam, ütleksin suisa, et siin on ainult stereotüüpsed väljaarendamata karakterid, kelle ainsaks rolliks on rõhutada meespeategelase mingeid omadusi või mõjutada oma seksuaalsusega sündmuste arengut. Soovitate ehk midagi, mis ei ole šovinistlikes normides nii kinni?» Lapsed loevad seda, mis neile raamatukogus või kodus riiulite ees kätte jääb.

Teiseks. Kui me räägime inspireerivatest naiskangelastest, siis me räägime AKTIIVSETEST tegelastest. Sellistest, kes ise teevad midagi, mitte kellega tehakse. Näiteks «Twilighti» või «50 halli varjundi» peategelane ei ole inspireeriv naiskangelane, ta on lihtsalt tühi kest, et ka isiksuseta inimesed võiksid ette kujutada, et kuskil on suurepärane rikas ja seksikas mees, kes just neid tahab, hoolimata sellest, et neil pole ei välimust, iseloomu ega algatusvõimet. Selle asemel, et noh, näiteks tegeleda oma enesehinnanguga, et nad ei peaks end selliseks inimeseks, või päriselt end arendada.

Foto: Xposure / Scanpix

Kui ma mõtlen oma lapseea kirjandusele, siis meeldisid mulle VÄGA paljud raamatud. Päris naistegelased olid Ronja ja Pipi (ja Pipi oli ilmselgelt ebatavaline, tema kõrval oli kohe tavaline Annika, tubli, ei määrinud riideid, ei jooksnud, ei tormanud jne). «Bullerby lastes» olid ka normaalsed inimesed.

Mis näited veel pähe tulevad?

«Karlsson Katuselt» – Tõeline Ema, kel ei ole muid soove peale selle, et elamine puhas püsiks, ja üks vigisev majasokk.

«Muumitroll» – stereotüüpselt naiselik Piripiiga ja, taas kord, Tõeline Ema, kel ei ole enda iseloomu ja keda huvitab ainult pere heaolu (erinevalt Muumipapast, kes on isiksus, mitte lihtsalt suvaline papa). Filifjonka – mida naised tahavad? Koristada, süüa teha tahavad. Mymlade perekond oli seal ainus, kus aktiivseid naisi kujutati, ja see tundus pigem perekonna eripära olevat.

«Meisterdetektiiv Blomkvist» – Eva-Lotta polnud isiksus. Ta oli ilus tüdruk, kes oli küll teoreetiliselt poisilik, aga kes ei teinud ise suurt midagi aktiivset ja eksisteeris ainult selleks, et teised teda päästa ja tema pärast võistelda saaksid.

«Rasmus, Pontus ja Lontu» – sündmused arenevad seoses peategelase õega, kes on klassikalise mitteinimese musternäidis. Tema asemel võiks olla ükskõik kes, ta ei juhi oma elu. Kõige aktiivsem asi, mis ta teeb, on mingile tüübile naeratamine – seejärel kutsub tüüp teda jalutama, teine tüüp suudleb teda, esimene tüüp jätab ta maha, väikevend päästab ta ja esimene tüüp võtab ta tagasi. Tema ise elab vaikselt ja laseb sündmustel juhtuda. No ja Tõeline Ema on muidugi ka siin raamatus olemas.

Varases teismeeas tuli Asimov ja muu ulmekirjandus, sest seda juhtus meil riiulites palju olema. Ulmekirjandus ON viimase ajani väga diskrimineeriv olnud, naisi kas on seal lugudes neli korda vähem või eksisteerivadki nad tõesti kogu aeg kas kellegi õrna armumiseobjektina või vambina, kes kasutab oma seksuaalsust, et eesmärke saavutada. Selles mõttes on viimase kümne aastaga kirjandus TOHUTULT arenenud. Kusjuures paljudel lugejatel on raske sammu pidada ja harjuda sellega, et ulmekirjandus ei diskrimineeri enam kõiki vähemusi. Alles eelmisel aastal kirjutasin ma sellest, kuidas üks rangelt anonüümseks jääv Eesti ulmekirjanik kires internetis, kuidas Iain Banks on teda alt vedanud, sest ta luges kaks kolmandikku «Mängurist» läbi, enne kui sai aru, et peategelane on mustanahaline – sest peategelane oli TEMA PEAS olnud valge mees! Ei saa ju inimest niimoodi ninapidi vedada, et ta pool raamatut elab enda arvates valgele mehele kaasa ja siis selgub ootamatult, et valesid on talle sisse söödetud. Hea, et vähemalt meessoost oli, muidu ei tahaks seda jõledust ettegi kujutada.

Kuidas on võimalik, et inimesed ei märka, et kuigi «Asum» oli väga hea raamat, siis naisi kujutatakse (kui neid üldse kujutatakse) seal hoopis teistmoodi kui tänapäeva kirjanduses?

Aga nii, et areng on aeglane ja inimesed ei märka, et maailmapilt muutub. Mõnel kindlasti ei muutugi (nagu Banksi näitest näha). Aga see suhtumine paistab välja ka sellest, et kui ma veel pidevalt joogast ei kirjutanud, öeldi mulle VÄGA tihti, et «Aa, ma arvasin, et sa oled mees, sest sul on nii mehelik kirjastiil».

See, et ma ütlen otse, mida ma arvan, EI ole mehelik kirjastiil.

Ma olen naine, seega võib minu käitumine mitte kellegi naiselikkuse kuvandile vastata, aga see mu munasarju ära ei kaota. Mõne inimese puhul on arusaadav – kui näiteks mu vanaema küsib, kas üks mu otsekohese ütlemisega püsikommentaatoritest on mees, siis ma mõistan, kust see seisukoht tuleb, sest ta on pärit ajastust, mil peamiseks kasvatuspõhimõtteks oligi esmalt «laps räägib siis, kui kana pissib» ja seejärel «naise koht on vait». Siis võib tõesti tunduda, et inimene väljendab ausalt ja keerutamata oma arvamust ja ei hakka poole pealt hoopis küünelakist rääkima -> peab vist mees olema. Aga kui seda sama ideed väljendavad minuvanused inimesed, siis ma tõesti leian, et teie oletegi probleemiks. Kui te loete võõrast juttu internetis selle pilguga, et «tundub arukas, ilmselt on autoriks mees» (ka nii on mulle öeldud), siis tähendab see seda, et kui igapäevaelus keegi rääkima hakkab, siis sõltub see, kuidas te seda juttu vastu võtate, küsija soost natuke rohkem, kui normaalne oleks. Te ei ole objektiivsed.

Mul oli näiteks endal mõne kuu eest kogemus, kus ma selgitasin pisikesele grupile, kuidas ühes arvutiprogrammis üht probleemi lahendada. Ja üks mees katkestas mu jutu ja ütles väga enesekindlalt, et nii EI OLE VÕIMALIK teha.

«Miks ei ole?»

«Ma proovisin seda enne, ei hakanud tööle.»

Ma ei osanud ka enam kuidagi viisakamalt öelda seda, ütlesingi võimalikult lahke hääletooniga, et see, et sina midagi tööle ei saa, ei tähenda, et mina sellega hakkama ei saaks. Ja ta vaatas mind sellise näoga, et oli selge, et ta pole mitte isegi solvunud, vaid lihtsalt konkreetselt segaduses, sest ta ei suuda uskuda, et ma võiksin teha midagi, milles tema ebaõnnestus. Kusjuures olgu öeldud, et tema näppis seda programmi esmakordselt ja ta teadis, et mina olen sellega varem kokku puutunud – seega võiks ju eeldada, et ma tean paremini, mida ma teen. Asi ei pruugi siin muidugi üldse soos olla, äkki ma lihtsalt naeran liiga palju või ei kanna oma prille välja ja jätan seega keskmisele eestlasele natuke rumala mulje. Või olid tal humanitaaride suhtes eelarvamused. Aga ikka on vahel ette tulnud seda, et ma selgitan midagi, mis on natuke tehnilisem kui korrutustabel, ja näen, kuidas inimesel silmad üllatusest suureks lähevad. Ja seda, et inimesed leiavad mu kirjastiili põhjal, et ma olen mees. Või et ma näen, kuidas naisspetsialistile öeldakse, et mis teil viga ilusa välimuse abil elus edasi liikuda.

Teie ise konstrueerite oma reaalsust. Ja selle suhtumisega ei pea te poolt inimkonda päris inimesteks, vaid infantiilseteks nukkudeks. Iga kord, kui te ütlete minusugusele, et ma olen eriline, alavääristate te kõiki teisi naisi, kellest suuremale osale pole te ilmselt lihtsalt andnud võimalustki oma mõtteid väljendada. Mitte et suur osa inimesi ei olekski alalheitlikud ja kergelt kohtlased, aga soos see nüüd küll kinni ei ole. Nii et võib-olla peaksite oma suhtumist muutma.

Mina. Mina peaksin suuremad prillid ostma. Ja kontorikostüümi.