Heili Klandorf: Miks ma veel abielus pole - võib-olla?

Heili Klandorf, Postimees Elustiil juhataja Foto: Mihkel Maripuu

Kui olin väike tüdruk, mäletan selgesti, et minu lasteaiarühmas oli terve hulk pikapatsilisi plikasid, kes poisid käevangu krabasid, kõigepealt pulmi ja siis kodu mängima hakkasid. Noh, mulle meeldis ka poistega mängida, aga pigem ajasime üksteist taga miilitsate ja pättidena või luurasime põõsas, et joosta sobival hetkel uka-uka-mina-priid hõikama.

Kui kuuesena tantsusportlaseks hakkasin, täitus minu elus viieteistkümne aasta jooksul paljudele naistele just pulmadega seonduv unistus: kanda uhket ja ilusat printsessikleiti, kaunist meiki ja ülespandud soengut. Ema ja õega võistluskleidi tegumoode kavandades sain ju disainida endale justkui viisteist pulmakleiti – igaks aastaks ühe – ning iga kord oli seal mitukümmend meetrit voogavat materjali, pärleid, pitse, sulgi ja sädelevaid kivikesi. Seega lausega «mõtle, sa saad kanda ilusat valget kleiti» mind mitte kuidagi abiellu ei ahvatle!

Tegelikult ei usu ma, et pulmakleidikese pärast tänapäeval keegi meist abielluks. Pulmakleit, pruudikimp, kaunid fotod, meeldejääv päev, sõrmuste sõrmelibistamine on ju erilised ja tähtsad nüansid, aga mitte nii tähtsad kui inimene, kes võib-olla kogu ülejäänud elu su kõrval seisab. Ja kui oled kord selle inimese leidnud, siis tegelikult pole kuhugi kiiret. Jõuate abielluda ka siis, kui juustes halli paistab, sest olete otsustanud oma ülejäänud elu nagunii koos veeta. Olgu su pulmad kohe ukse ees või aastate pärast, käesolev Elustiil on sellel teemal tõeline spetsialist.