Kahju su mulli rikkuda, aga asi nii pole.
Tegemist on 30-aastase naisega, kes on üsnagi rahul oma eluga ning omab piisavalt «kosilasi», kes on muuhulgas ka lahedad inimesed.
Ilmselt tuleb sulle ka üllatusena, et ta on elu jooksul seksinud väheste inimestega. Veel vähem usud, et tegemist on monogaamse inimesega. Tegelikult aga nii ongi.
Ei, seksisõber pole see imal tüüp, kellega sa alkoholijoobes Hollywoodis kokku satud ja meeletu öö veedad.
Ta ei pea ka olema – nagu Rait Kapp ütles – inimene, «kellega kohtutakse vaid seksi eesmärgil» või tundetu juhukepp (minu tõlgendus tema teisest artiklist).
Kapi tõlgendused tunduvad olevat aga üldlevinud ning mul on sügavalt kahju temast ja kõigist teistest sarnase mõtteviisiga inimestest. Nad jäävad paljust ilma.
Selliselt seksisõpra defineerides tundub, nagu seks oleks lihtsalt nii halb, et sellest polegi millestki rääkida, veel vähem on mõtet inimesega, kellega seksisid, uuesti kohtuda.
Halb seks loob pseudoprobleeme ja ühiskonna suletust
Armastus on tähtis osa seksist.
Ainuüksi see tunne võtab kaks kohmetut inimest, kellel pole aimugi kus mingid kehaosad on ja mis nendega peale hakata, ning loob vapustava hetke, millesarnast teist pole. Suudlemine on justkui jumala enda näo lakkumine ning kuigi pole kindel, kas said orgasmi või ei, oli kogu kupatus ju siiski täitsa mõnsa. Võib-olla see tegelikult siiski oli orgasm? (Ei olnud.)