Mees muretseb: ilus tüdruk, kas ka sinust saab ükskord joodik?

Foto: Phovoir / Scanpix

Miks mõned inimesed tarbivad terve elu alkoholi ja neil ei ole kunagi probleeme, aga miks mõnedest saavad alkohoolikud? Ja kes on üldse alkohoolik, kas mittekarsklane või see, kellel on joomisega seoses probleeme? Selle üle arutleb lugeja Franz.

Aga milliseid probleeme – kas neid, mida näeme? Inimene tuigub, haiseb, kerjab raha uueks peatäieks – see on üks variant. Teine on selline, kus inimene sureb lihtsalt ära, sest üks elutähtis organ (enamasti maks) lõpetab koostöö ülejäänud organismiga. Ja siis – üllatus-üllatus! - saame teada, et tegemist oli väga toreda, heatahtliku ja lugupeetud inimesega, kes oli salajoodik.

Ja kes see veel selline on? Üritan defineerida: salajoodik on inimene, kes joob tihti ja palju, aga teeb seda enamasti üksi kodus ja tema joomisest teavad ainult väga lähedased inimesed, kes seda kuskil kuulutamas ei käi, sest on kurbus, on häbi ja siiski lootus – äkki ikkagi lõpetab ära? – sureb ju viimasena.

Mina usun seda teooriat, et sajast inimesest on üks-kaks sündinud sõltlased, nende organism on kohe selline, et «joomine hakkab meeldima», st purjusolek hakkab meeldima. Mõnel õnnestub ree pealt maha saada ja elada enne surma ka pikemaid kaineid aastaid, aga paljud lõpetavad kabelis või invaliididena.

Probleem on selles, et ega seda – kas oled hukule määratud või mitte – ei saa enne teada kui katsetades. Kui katse tulemusi on korduvalt kinnitatud (loe: juuakse ja probleemid muudkui korduvad ja kasvavad) ja selgub see kurb tõde, on juba hilja. Mida siis teha?

Ei midagi originaalset: 100protsendiliselt toimiv meetod on mittejoomine ja esimeste pisikeste märkide ilmnemisel, et ollakse sündinud alkohoolik, tuleb asi lõpetada. «Tuleb» on hea sõna, neid ühte-kahte sajast, kellest jutt käib, ei aita tavameetodid, neil ei piisa sellest «näe mis juhtus, peab ikka joomist tagasi tõmbama!», neil on vaja kõrvalist sekkumist. Aga kellel peaks see motivatsioon olema sekkuda ja öelda noorele inimesele: ära mängi tulega, sina just võidki see sündinud sõltlane olla, ühel hetkel koosnebki sinu maailm vaid alkoholist ja suurest murest, kust seda järjekordse pohmelli leevenduseks saada.

Ütlesin kord noortele, kes bensuka juures õlut ja siidrit libistasid, oma eelmainet mõtte. Pean tunnistama, et nad olid väga viisakad, kuulasid kenasti ära, ei hakanud mind sõimama ärajoonud alkassiks, kes targutama kipub. Nojah, viimaste Tartu sündmuste baasil oleksin võinud ju peksa ka veel saada! Ma ju sisuliselt pidasin manitsuskõnet – mille eest võiks ju üle küüru anda küll!? – alkoholi ohtudest.

«Ei tea, kas asjad on ikka nii hullud? Aga olgu, külamees, tsau!» ütles mulle viimasena autosse istunud väga noor plikaohtu naine, kes vanuse poolest oleks võinud olla mulle tütar.

«Annaks jumal, et sinust ei saa joodik,» ütlesin hääletult sellele noorele viisakale ilusale neiule. Ja üldse oli see mingi imelik seltskond: tarbisid küll kõik peale juhi alkoholi, aga olid tõesti vaoshoitud, taktitundelised, viisakad. Noorus ei ole hukas, lihtsalt masendav oleks, kui kellestki neist saab joodik.

Samas, kui sa oled teiste vastu lugupidav, siis ei jäta sind probleemide korral toeta ei lähedased, sõbrad, ega tuttavad. Suhtumises on asi. Igas vanuses.

Aga alkoholi kui vääramatu jõuga tegelasse võiks siiski suhtuda kõrge aupaklikkusega, st juua võimalikult harva ja võimalikult vähe korraga.