:format(webp)/nginx/o/2016/02/19/5063739t1h6413.jpg)
«Selleks, et meest saada, pead sa tegema näo, et sa ei taha meest,» ütles üks sõbranna targalt ja teine noogutas takka: «Just! Kõik juhtub siis, kui sa teed näo, et sa ei taha.» Ja kolmas teadis kinnitada: «Mehed haistavad meeleheidet. ÄRA JUMALA EEST JÄTA MULJET, ET SA OLED MEELEHEITEL!!!»
Kui ma üritasin vahele piiksatada, et ma pole meeleheitel, ma olen oma eluga väga rahul, aga ma lihtsalt ausalt ei viitsi mängida mingeid deitimismänge, siis ei võetud seda eriti kuulda. Deitimismaailmas kehtivat üks labane turumajandusreegel: nõudlus ja pakkumine. Et oleks nõudlust, peab olema pakkumiste defitsiit! Ja kui sa oled aus ja ütled kellelegi välja, et ta meeldib sulle ning temaga võiks nii mõnigi kord veel kohtuda, siis sa rikud seda habrast tasakaalu, mis peaks sust jätma kättesaamatu auhinna mulje ja – POLE IME, ET SUL VEEL MEEST POLE!
Minu arust on see totaalne jama. Olgu, ma olen nõus, et inimloomusele on üldiselt omane tahta rohkem asju, mis on kättesaamatud. Ikka paistab naabri muru rohelisem, koer viisakam, autol on ilusamad veljed ning koridoris uksest möödudes tunned lõhna järgi, et ka naabri õhtusöök on kindlasti kallim ja maitsvam. Aga ega sa siis selle võrra enam naabri meest endale ihalda, lihtsalt seetõttu, et ta on sulle kättesaamatu!
Teine tobe deitimismäng on ootamismäng. Eriti närvesööv on see praegusel netiajastul, kus sa näed kohe, kas ta on su sõnumi kätte saanud või ei. Kui me sellest sõbraga rääkisime, siis ei saanud ta hästi aru, mis ma mõtlen. See on ju normaalne, et võtad uue huviobjektiga suhtlemisel natuke aega. Mõtiskled, mida ja kuidas vastata. Lased natuke end igatseda. Laod sõnu ritta ja siis lõpuks, kui sa oled valmis, saadad need ära.
Jah, mingil määral küll. Aga kas see ei sõltu suuresti meediumist? Sa ei jäta ju telefonikõnet (üldiselt, juhul kui sa just paanikahäirete all ei kannata) vastu võtmata, sest ei ole oma peas veel täiuslikku vestlust välja mõelnud. Samamoodi võid sa tšättimise edasi lükata, kui sul on ehk tööl kiire, ja jätta selle õhtusse, aga sa ei tee ju seda meelega selleks, et mingit müstilist nõudluse-pakkumise suhet luua?
Ma loen praegu geniaalset raamatut «Modern Romance», mille autor on näitleja ja koomik Aziz Ansari. Selle raamatu jaoks tegi ta sotsioloog Eric Klinenbergiga mahuka uurimuse, kuidas meie põlvkond deidib ja suhteid loob. Ta tõi välja, kuidas paljudel inimestel on välja töötatud oma algoritmid, millest nad, nui neljaks, kinni peavad. Näiteks kui kutt ootab sinu sõnumile vastamisega viis minutit, siis sina vastad talle kümne minuti pärast – nii on ohjad alati sinu käes. Teine peab ootama, närvitsema, saab üle lugeda oma sõnumit ja kergelt paanikassegi minna: «Issand, miks ma pidin nii palju hüüumärke kasutama! Kas ma olen idioot?! Noh, isegi kui ma ei ole idioot, siis need hüüumärgid jätavad must raudselt mulje, et ma olen vaimselt alaarenenud! Hüüumärk!»
Ja siis lõpuks sa halastad ning saadad talle armulikult vastuse ... Selle kõige juures sa ju ka ise lükkad suhtlemist edasi, sest – miks? Põnevust on vaja luua?
Selge, et mingid mängud käivad paaritumisrituaali juurde, aga kas neid on vaja kunstlikult tekitada? Arutasin asja täna viienda sõbrannaga, kes viitas ühele teisele raamatule, mille pealkirjaks «Date-onomics». Selle autorid rõhutavad, et igasugused kohtingunõustajate «raudkindlalt töötavad taktikad», kus sa pead tegema X, et saavutada kutilt Y, on jaburad. Naine pole selles süüdi, kui ta on vallaline, mehi ongi lihtsalt vähem. Vaat sulle pakkumist ja nõudlust, eks ole.
«Modern Romance» muide soovitab selle asemel, et sariesmadeitida – mis tähendab pidevalt uute inimeste otsimist, kellega esimesel kohtingul käia (ja see maha kanda, kui kohting ei juhtu olema täiuslik, mida esmadeit ju harva on) – panustada hoopis kvaliteeti. Kui sa leiad kellegi, kes ei tundu kohemaid su hingesugulane, anna talle võimalus.
Me ei armu inimestesse ju mitte seetõttu, et nad vastavad teatud eeldustele (pikk kasv, hallisegune habe, Jeffrey Dean Morgani nägu), vaid seetõttu, et neis on see Miski, see sõnul kirjeldamatu Miski. Ja see Miski avaldub enamasti alles siis, kui inimene on saanud sulle lähedasemaks. Kui te olete veetnud koos aega, kui te olete andnud võimaluse olla teineteise jaoks rohkem kui üks nurjunud esimene deit.