Teine naine meenutab: «Keegi, keda ma ei tundnud, lõi mind peaga vastu kappi, ütles minu kohta pilukas ja kõndis seejärel lihtsalt minema. Ma tundsin end kohutavalt, kui see juhtus. Poisid panid mind end jubedalt tundma, ma tundsin oma etnilise päritolu tõttu end halvasti. Aga ma tean nüüd, et saan teha kõike, mida ma tahan. Mul on suurepärased sõbrad, suurepärane pere. Ma võin olla, kes ma tahan olla ja ma olen ääretult uhke, et olen asiaat. Tuleb aeg, mil sa mõistad, et see, miks sind rünnatakse, on tegelikult su suurim väärtus.»
Teine mees meenutab: «See juhtus näost näkku, mind rünnati sõnadega. Mul oli palju probleeme aknega. Mingi kutt nimetas mind teiste ees lihtsalt pitsanäoks. Ta võttis vildika ja ütles: «Zack, kummardu! Ma tahan su näol mängida ühenda-punktid mängu!» Põhi- ja keskkoolis on sul kohutav hirm, et see hüüdnimi jääb sinuga kogu eluks. Aga praegu ma saan aru, et see ei ole mina. Ma pole olnud see inimene mitmeid aastaid. See sõna ei defineeri seda, kes ma olen. See pole kunagi mind defineerinud. Ma olen inimesena palju rohkem. Kui sa jääd iseendaks ning suureks kasvades saad selleks, kelleks sa tahad saada, siis oled sa suurepärane inimene, ükskõik, mis varem on juhtunud.»