Ema selgitab: miks ma ütlen oma lapsele, et 5+ on ainuke aktsepteeritav hinne

Foto: SCANPIX

Ajakiri RedBook Magazine avaldas ühe ema kirja, kes selgitas, miks ta laseb oma lapsel ka suvel koduseid töid teha ning miks ta ütleb lapsele, et ainuke aktsepteeritav hinne on 5+. 

Kui mu poeg oli 7-aastane, siis ma kuulsin, kuidas ta oma sõpradele rääkis: «Ma teen suvel ka kodutöid, sest kui ma suureks saan, siis mu ema tahab, et ma saaksin teistega konkureerida.» Mina olengi selline ema. Ema, kes küsib lapselt, miks ta sai hinde 5, kui kõik ülejäänud hinded on tal 5+.

Ma kasvasin üles ühes kõige hullemas kvartalis New Yorgis. Mul polnud õnnelik lapsepõlv, kuid see õpetas mulle, kuidas ellu jääda. Ma olen endaga alati hakkama saanud, hoolimata raskustest, mis elu on mu teele paisanud ja olen tänulik, et minu poeg ei pea kasvama hirmutundega, sest ta ei julge kodust välja minna. Asjal on aga negatiivne külg: ma muretsen, et tal pole piisavalt oskusi, et maailmas toime tulla.

Kuidas saan ma teda ette valmistada selleks, et ta liiguks alati edasi, ka siis, kui elu on raske ja teda tabab tragöödia? Tõde on see, et ma ei saagi. Last pole võimalik sellisteks asjadeks ette valmistada. Aga ma saan talle õpetada, kuidas olla parim kõiges, mida ta teeb, eriti koolis. Haridus on tähtis mitte ainult ellujäämiseks, aga ka sotsiaalse staatuse saavutamiseks. Ma tahan, et ta üritaks alati parim olla. Mitte, et ta annaks endast parima, vaid et ta olekski kõige parem.

Ma olen pojale rääkinud, et kool on tema töökoht ja et ta peaks oma töö üle uhke olema. Ta on piisavalt nutikas, et väga häid hindeid saada, milleks siis leppida vähemaga?

Seega ma lasen tal suvel kodutöid teha. Mu sõbrannad arvavad, et ma lähen liiale, aga uurimused on tõestanud, et lapsed kipuvad suvega nii mõndagi ära unustama. Miks ma peaksin laskma sel juhtuda? Ma ei ole liiga karm, ma palun tal iga päev õppimisele pühendada üks tund, ülejäänud aja võib ta suve nautida.

Ma olen selle üle uhke. Ma julgustan oma poega pingutama, et ta läheks kaugemale, kui ta ise oskab arvata. Ma ei kasuta negatiivseid kasvatusstrateegiaid. Ma ei kritiseeri teda, kui tal ei tule midagi välja. Ma ei sunni teda tundide kaupa harjutama. Aga ma tahtsin, et ta õpiks mõnda pilli, kuigi tema oli tugevalt selle vastu.

Kuna mina ise kasvasin vaesuses, siis ma tahan, et mu lapsel oleks parem elu sellest, mida mina suudan talle hetkel pakkuda. Ent praegusel ajal pole kuigi lihtne tõsta oma elustandardit kõrgemale, kui see oli eelneval põlvkonnal. Seetõttu ma tahangi, et mu poeg oleks konkurentsivõimeline. Loomuomased anded ja intelligentsus aitavad elus vaid teatud piirini minna, pärast seda on juba tarvis keskendumisvõimet ja kõva tööeetikat.

Maailm on karm koht ja see, et kõigil on võrdsed võimalused, on minu arvates kõigest müüt. Tegelikkuses tuleb palju vaeva näha, et eristada ennast ülejäänutest, et sa saaksid elada majanduslikult mõnusat elu. Majanduslik mugavus annab sulle vabaduse teha seda, mida sa tahad.

Mu enda ema oli üsna minu moodi, ent mina tähistan oma poja kordaminekuid rohkem. Tavaliselt ma ei aruta oma kasvatusmeetodit teiste vanematega. Enamik neist ei nõustu sellega, nende hulgas on ka üks mu parimaid sõpru, kes räägib mulle sageli uurimustest, mis on tõestanud, et kodutööde tegemine on mõttetu. Ent keegi neist ei kasvanud üles nii nagu mina. Nemad ei pidanud lapsepõlves muretsema sellepärast, et kingad võivad väikeseks jääda, ent suuremate jaoks pole parajasti raha. Mu poeg ei saa kunagi teada, mis tunde selline asi võib tekitada. 

Kuigi ka mind treeniti akadeemilises mõistes superstaariks, ei olnud mul lapsepõlves turvatunnet, julgustust ega tähelepanu. Mu maailmavaade tugines mõranenud vundamendile. Ma tunnen, et olen käest lasknud mitmeid võimalusi ja olen tihti mõelnud sellele, kas mu elu oleks võinud minna teisiti. Mõnes mõttes üritan ma oma vigu parandada läbi oma poja. Ma tahan näha, kuidas laps õitsele puhkeb, kui teda julgustatakse endast parimat andma.

Ent ma pean olema ettevaatlik, et ma ei peegeldaks ennast liiga palju oma pojale. Näiteks minul läks õigekirjavõistlustel alati väga hästi, aga eelmisel aastal vaatasin pealt, kuidas mu poeg langes võistluselt kolmandas ringis välja. Ta polnud valmis selleks, et teiste inimeste ees laval seismine võib teda muuta nii närviliseks. Sel aastal ma tahtsin, et ta läheks tagasi ja saavutaks parema koha kui eelmisel aastal. Ta keeldus. Ma andsin esialgu järele. Üks asi on see, kui teda need võistlused üldse ei huvita. Teine asi on aga see, kui ta ei julge tagasi minna, sest kardab. Sellisel juhul julgustan ma teda igatahes uuesti proovima, et ta muutuks enesekindlamaks.

Enamik vanemaid eeldab, et lapsed on õrnad, mitte tugevad. Kui mu laps läheb kooli, siis tal on väga palju asju kaasas. Tal on seljakott, sülearvuti, lõunasöögikott ja saksofon. Esialgu ta nõudis, et ma aitaks tal bussipeatuseni kõndida ja kannaks ta saksofoni, sest teiste emad teevad nii. Ma keeldusin. Ma ütlesin talle, et ta peab välja mõtlema parima lahenduse, kuidas kõiki asju ise kanda. See tekitas temas iseseisva tunde.

Öelge, mida soovite, kuid ma kasvatan last, kes usub endasse ja kes muutub läbi saavutuste veelgi enesekindlamaks. Ma ei lepi keskpärasusega, kui ma tean, et mu laps on suuteline enamaks.