Naised, kes ei taha lapsi, võitlevad ühiskondliku survega

Foto: PantherMedia / Scanpix

Mõned naised teavad juba noorena, et emaks saamine ei kuulu nende eluplaanide hulka, teistel kujuneb see seisukoht välja elu jooksul. Ometi peavad nad sageli isegi tänapäeva ühiskonnas oma valikuid õigustama. Elustiil rääkis naistega, kes ei näe, et nende ellu oleks ilmtingimata vaja põngerjaid.

36aastane Meelike Eenpuu-Villup, kes on pärit kolmelapselisest perekonnast, tõdeb, et pikka aega oli see peremudel talle eeskujuks. «Kolm last tundus lahe, pealegi olen kasvanud sel ajal, kui kõiki innustati ideega «maa tuleb täita lastega»,» räägib Meelike. Ajapikku vähenes tema soovitavate laste arv aga vaikselt üheni, sest ta hakkas mõistma vastutuse suurust, ning lõpuks tundis ta, et ei tahagi lapsi. «Kui olin 22, teadsin juba kindlalt, et ma ei soovi lapsi. Mul oli siis küll juba elukaaslane, kes oleks hiljem veel lapsi soovinud, aga minu otsus oli juba kindel.»

Meelike ütleb, et nimekirja plussidest-miinustest ta ei teinud, teadmine lihtsalt settis ja lõpuks võttis kindla kuju. Muidugi pidi ta vahel oma otsust kellelegi selgitama, siis tulid põhjendused ka nimekirjana: miinuseid oli palju ja plusse õieti polnudki. «Me ei ela enam ajas, kus iga töökäsi on teretulnud ja majapidamises vajalik. Kui idee järgi on lapsed vanaduspõlves aitajad ja toetajad, siis tegelik elu näitab midagi muud,» mõtiskleb Eenpuu-Villup, kes elab välismaal ja külastab oma vanemaid vaid kord aastas. «Lisaks veel kogu tänapäeva elu: rahamured, haigused, koolikiusamine. Ma ei taha kõige sellega uuesti silmitsi seista, 12 aastat keskkoolis oli piisav. Või globaalsed mured, näiteks keskkonna saastatus, katastroofid, pagulased, ülerahvastatus ja nälg. Äkki aitaks juba olemasolevaid lapsi, kes näljas ja viletsuses elavad, selmet uusi lapsi maailma juurde saada ja loota, et ehk neil läheb paremini.»

24aastane Marta, kes soovib anonüümseks jääda, mäletab selgelt üht hetke algklassidest, kui õpetaja küsis, kelleks lapsed saada tahavad. «Kõik tüdrukud hakkasid rääkima, kuidas nemad tahavad saada emmeks või baleriiniks,» meenutab naine. «Arutelu jätkus teemal, et kui keegi on tulevikus emme, mis on siis tema tütre või poja nimi. Mina lihtsalt istusin, ei saanud aru, miks kõik nii elevil on, ning ütlesin, et ei tahagi kellegi emme olla. Sellest hetkest alates olen teadnud, et bioloogilisel emadusel ei ole minu elus kohta.»

Marta jaoks pole sel teemal pikka kaalumist ja mõtisklemist olnud. Ta lihtsalt pole kunagi bioloogilise kella tiksumist kuulnud ning «ükski titt pole munasarju plahvatama ka pannud». Naine on töötanud lastega ning talle meeldivad lapsed väga, ta lihtsalt ei tunne mingit vajadust ühtki ise sünnitada.

Ühiskond ei taha otsust mõista

«Ühiskondlik arvamus on muidugi hukkamõistev. Esiteks, eestlasena on mul ju kohustus oma väikeriigi puhast geenifondi edasi kanda,» nendib Meelike. «Nüüd, kui olen hollandlasega abielus, ma patriootlike inimeste arvates ilmselt enam lapsi saama ei peakski. Nagunii poleks nad ju puhtad eestlased,» muigab ta. Kui jälgida praegu ühiskonnas käivaid debatte, siis oma tõde selles ju on. Aga ka sõbrad-tuttavad-sugulased küsivad naiselt vankumatu järjekindlusega, et ehk on ta juba ümber mõelnud ja kuidas ta end küll sellest kogemusest ilma tahab jätta. «Ma parem valin võimaluse, et saan end teistmoodi arendada. Saan käia reisimas, õppida ülikoolides ja puhkepäevadel magada nii kaua, kui soovin. Ja see on mulle olulisem kui lapse kallistused.»

Kolmas surve tuleb juhututtavatelt, kes end tagasi ei hoia ja kohe Meelikest ümber veenda üritavad. «Alles nädal tagasi kirjutas mulle üks inimene, keda korra põgusalt kohanud olen. Loomulikult küsis ta, miks mul minu vanuses lapsi ei ole ja mille kuradima pärast ma siis üldse abiellusin, kui lastesoovi pole,» imestab Meelike, miks üldse on kõigil asja tema laste saamise või mittesaamisega. «Mina ju ei käi lastega paaride juures ega räägi, et lõpetagu nad ometi laste saamine, kas nad siis ei mõtle positiivsetele asjadele, mis sellega kaasneks? Rohkem und, rohkem raha, rohkem meelerahu? Kui tahavad ja hakkama saavad, andku minna. Mina valisin elu, kus mähkmevahetust ega lutipudeleid ei eksisteeri.»

Marta tõdeb, et kõige rohkem elab tema otsust mitte lapsi saada läbi tema ema, kes kohati isegi hüsteeriliselt küsib, kas see on kuidagi tema süü ja ehk on ta halb ema olnud. «Naisena saan ma tegelikult aru, et ka tema ei tahtnud lapsi. Ta on saanud lapsed ühiskondliku surve tagajärjel ja seda olen ma terve elu tundnud,» arutleb Marta. «Ma ei süüdista teda, et ta meid ei tahtnud, ta armastab meid ikkagi, ent tunnen pidevalt seda kibedust, kuidas me võtsime temalt nooruse, peod, sõbrad ja vabaduse.» Ning seda saatust Marta endale kohe kindlasti ei soovi.

Isiklikud suhted

Kuidas mõjutab selline pealtnäha radikaalne otsus aga naiste isiklikke suhteid? Meelike tõdeb, et esimese asjana uues suhtes pole ta kindlasti seda teemat tõstatanud. Aga kohe kindlasti ei oleks ta nõus ühegi mehe pärast ka ümber mõtlema, olgu tegu ükskõik kui ideaalse mehega. «Minu keha, minu elu, minu valik.» Ka praegusele abikaasale ei tormanud ta otsusest rääkima enne, kui nad juba koos elasid. Õnneks selgus, et ka mees pole suurem asi lastefänn ning tal ei võtnud eriti aega, et asjaga leppida.

«Miskipärast on minuvanustel noormeestel õudne titeisu ja see on väga väsitav,» räägib oma kogemustest Marta. «Kui ikka tutvuse alguses juba räägitakse särasilmi, kuidas «minu naine on lastega kodus ja ei pea millegi pärast muretsema»,  jääb see suhe väga lühikeseks. Ma olen veel küllaltki noor, nii et väga tõsiselt pole ükski suhe seetõttu kannatanud, aga mehed, kes «paari aasta pärast tahaks juba issi olla», muutuvad mulle kiiresti võõraks.»

«Küll sa ümber mõtled»

Muidugi arvavad sõnavõtjad, et küllap jõuavad Meelike ja Marta ümber mõelda. Meelike on konkreetne: «Kas siis tõesti on vaja 40-aastaselt emaks saada? Eriti esimest korda? Pealegi, ma pole ju esimene naine maailmas, kes otsustab lapsi mitte saada. Mis selles imelikku on!»

Marta kohtab tihti õlalepatsutavat sa-oled-veel-nii-noor-küll-sa-jõuad-suhtumist, kuid ta on loobunud sellele vastamast. «Olin omal ajal küllaltki sõjakas ning asjakohased diskussioonid lõppesid tihti väga teravalt, ent nüüd ma ei tee enam välja ja ei kaitse oma seisukohti,» räägib Marta. «Minu sees olevat tunnet ja tahet tean ainult mina ise ja ma ei pea seda mitte kellelegi õigustama.»

Eenpuu-Villup tunnistab, et neid «sõbralikke sõnavõtjaid» on siiski liiga palju ja tal on alati tahtmine need soovitajad teate-küll-kuhu saata. «Elage oma elu ja laske teistel elada! Kas seda on tõesti nii palju tahetud? Pealegi, kui ma väga tahan, et mul ikka väikseid lapsi ümber oleks (ilma olevat elu kurb, nii mulle räägitakse), siis mu kõige vanemal vennal on kaksikud ning saan osa täditütre peres kasvava kahe mõnusa poisi elust. Ma parem olen lahe tädi neile lastele, kui tige, depressioonis ja oma vaba elu taga nuttev ema.»

Marta pole enda jaoks kunagi tulevikus lapsendamist välistanud. «Mulle meeldib mõte lapsendamisest ja sellest, et saan pakkuda tähelepanu, armastust ja sooja kodu kellelegi, kelle bioloogilised vanemad seda ei suutnud või tahtnud. Iga laps peaks olema tahetud, aga iga sünnitatud laps pole seda mitte.»