39-aastane Kristiina peab siin elus kõige tähtsamaks oma perekonda, sõpru ja häid tuttavaid. Kingitused, mida ta meenutab hea tundega, on kas laste kaardid, kallistused või mehe kingitud roosiõis, aga ka lihtsad tähelepanuavaldused.
«Väga lahe on, kui ärkan üles ja mõtlen, et oh jumal, ma pean hakkama saapaid viksima, et tööle minna ja vaatan siis, et keegi on nad nii puhtaks ja läikivaks teinud. See läheb nii korda mulle, see on tõeline hoolimine,» vaimustub naine.
Üllatusmomentidest räägib ta järgneva loo, kus üllataja on tema ise. «Kui ma mõned aastad tagasi pidasin Vana Villemi pubis sünnipäeva, siis kutsusin oma sõbrad kohale, aga minu ja sõbranna vahele jäi üks koht tühjaks. Keegi hakkas huvi tundma, et kes siis on nüüd tulemata jäänud? Ma ütlesin, et küll Jüri Homenja tuleb, teeb mõne loo. Kõik ootasid, me sõime ja jõime ning siis tuli kelner ja ütles, et teile on üks külaline. Ma teadsin, kes see külaline oli ja siis tuli härra linnapea isiklikult, kimp käes ja hakkas mulle õnne soovima. Oi jumal, rahvas kohkus ära, kes võttis pitsi, kes kaks, kes läks suitsu tegema, keegi helistas koju emale, et Kristiina on täitsa hull! Mis ta siis jälle tegi? Kutsus Savisaare oma sünnipäevale! Mulle on alati üllatused teistele olnud samaväärsed kingitustega,» naerab Kristiina.