Naine kirjutab: üheöösuhetest, aga emotsioonidega

Foto: PantherMedia / Scanpix

Meile kirjutas 30ndates naine, kes luges eile Rait Kapi kolumni üheöösuhetest ja sellest, mis mehe peas pärast seda toimuda võib. Ta soovib kirjutada oma kogemustest.

Hommikul ärkasin, hetkeks ei olnud mingeid emotsioone. Aga siis nad tulid, kõik, lainena. Suur emotsioonide laine, millesse võis uppuda nagu aknast paistvasse hommikupäiksesse, nagu sellesse suurde lainesse, mida sa esimest korda ookeaniga kohtudes ootad. Ajad käed laiali ja kukud, naeratus näol.

Ma sirutasin, naeratasin, käed puudutasid õrnalt kõrval lebava mehe õlga. Ma tundsin teda enda vastas, ta käed ja jalad olid sõlmitud ümber minu, nagu ma oleks hinnaline aare, millest ei tohi lahti lasta.

«Kas magasid ka?»

«Ei,» sosistab ta mu kuklasse. «Valvasin su und.»

Kuidas saavad sellised hommikud olla külmalt kalkuleeritud ja emotsioonivabad? Jah, ka meie polnud küsinud teineteise nimesid, sest – milleks. Me suudlesime vanalinna tänavatel, vaatasime jaamas esimese rongi lahkumist, kuidas asjalikud inimesed tööle ja kooli tõttasid, võtsime siis hotelli ja hüppasime, pea ees, teineteisesse.

Sest seda oli vaja, sõnatult, naeratades. Tahtsime avastada, katsuda, puudutada ja tunda, suruda end teise vastu, hingata sisse ja välja, samas rütmis, siis rütmi kaotades, siis pead kaotades ...

Ja kui see kõik läbi sai, käisid emotsioonid veel päevi ja päevi lainetena üle. Panid silmad kinni ja meenus kare lõug vastu kaela. Sõitsid trolliga tööle ja pealtkuuldud lausekatke tõi uue mälestuse: seosetud sõnad, hommikuses hämaras valguses huultelt kukkunud, sest need hetked olid liiga pöörased ja hullud, et mõtteid oleks osanud siduda mõistlikeks, et emotsioone oleks saanud hoida vaka all.

Las see kõik jäädagi nii, üheööarmumine võib juhtuda sõnade ja üleliigsete lubadusteta. Lubadused ei loe, see rikub maagia. Las olla kõik puhtalt täiuslik selles ühes hetkes, ühes öös. Sa ei taha teada, millised on tema räpased saladused, sind ei huvita, miks purunes tema eelmine suhe. Südametunnistuse mõttes sind huvitab, kas ta on hetkel ametlikult vallaline, aga olgem ausad: isegi, kui poleks, vahel on vaja kukkuda, hoolimata sellest, kas sõrmus on sõrmes või ei. Vahepeal on vaja armuda, pimesi, kas või üheks ööpäevaks. Ja mis siis, et armud vaid kujutlusse, mis siis, et armud vaid sellesse iseenda versiooni, keda sa sel öösel etendad. Sest ka sina võid sel hetkel olla ükskõik kes! Sa võid armastada avokaadosid, sest sulle tundub, et see sina selles öös on just selline naine – armastab avokaadosid, seksib asendites, milles sa tavaliselt seksida ei viitsi, naine, kes küünistab, kuigi sa tavaliselt iial ei küünista. Sest sel öösel oled sa keegi teine ja sel öösel oled sa paradoksaalsel kombel iseenda kõige puhtam, destilleeritum versioon. Iseenda kontsentraat, piiranguteta, kange nagu vanaisa riidekapis leiduv piiritus. Liiga kange, et sind päevadesse kaasa võtta, liiga kontsentreeritud, et sobiks millekski muuks. Sobib just sel õhtul ja öösel, sel varahommikul puhta armastuse kujul, sulada ja sulatada.

Ühel hetkel on see kõik läbi. Võib-olla tõesti ärkad, paremal käel mees ja vasakul telefon hotelli öökapi peal. Aga emotsioonivaba see kindlasti pole. See on särtsuv ja särisev hommik, see on hommik pärast seda ööd, kui sa oled lasknud kõigel minna ja lennanud puhtalt selle tunde järele, mis kõige enam on põletanud. Oled korraks neelanud tuld, draakonina pursanud tuld, ja siis lubanud iseendal ses tules tuhaks põleda.

Ja hommikul kõnnid naeratades, korra veel üle õla kiigates minema. See oli täiuslik, see oli kõik just nii, nagu see pidi olema. Näilisusse ja illusioonidesse takerdud edaspidi samuti, sest miks mitte. Miks mitte võtta kaasa see üks näilisusele ehitatud reaalsus, see üks öö, kus kõik oli nii, nagu olema pidi.

Selles osas on Rait Kapil õigus. Lühike ja ettearvamatu, aga kestis terve igaviku.