Lugeja küsib: naised, kas me peame siis pidevalt vinguma?

Foto: Caro / Scanpix

Naistepäeva üle mõtiskleb ka lugeja Triinu, kes arutleb, miks me kipume nii kergelt vinguma, selmet nautida seda, mis meile on antud.

Ma sain ka naistepäevaks lilli!

Jah just, nii ongi, minu mees tuli ka naistepäeval koju ja üllatas mind tulbikimbu ja mu lemmikmagustoiduga. Küll ma aga ei postitanud seda feissbuuki. See ei tundunud nii märkimisväärne. Või no mis asja, märkimisväärne oli ikka, aga ma lihtsalt ei leia, et kogu mu elu peaks olema feissbuukis ära märgitud. Miks ma siis siin vingun siin? Eks ikka tuleb korraks ving peale, kui teed feissbuuki lahti ja sealt vaatavad vastu imelised õhtusöögid, kingitused ja muu trill-trall, mida teiste ideaalsed mehed on oma naistele selle päeva puhul lubanud. Ärge saage valesti aru, minu mees on ideaalne, ausalt. Mina olen lihtsalt järjest nõudlikum.

Siis istungi siin, mossis nägu peas, ei oska tänulik olla selle eest, millega mind õhtul tervitati.

Tegin jälle selle vea ja mõtlesin ise ette, milline võiks minu ideaalne naistepäev välja näha. Lühidalt siis: lilled kulleriga ja teatega, et õhtul tuleb ennast valmis panna, mind ootab üllatus. Lõpuks saan ise ka aru, et mida kuradit, kui tahan sellist üllatust, siis pean äkki ise endale lilled tellima.

Lõppude lõpuks oli kõik ju ilus ja hästi. Mind pidas meeles mees, kes mind armastab, ta tõi mulle kaunid lilled ja mu lemmikmagustoidu. Miks siis ikkagi alati see vingumine?

Eelmine suhe kestis mul 11 aastat, selles suhtes ma ei saanud, ma arvan, kordagi naistepäevaks lilli, rääkimata millestki muust. Sünnipäevadel ja jõuludel leppisime ka kokku, et kingitusi ei tee.

Nüüd on mul mees, kes hoiab mind, püüab täita mu soovid, hoida mind õnnelikuna ja toob mulle tähtpäevadel lilli ja ikka mul oleks justkui vähe. Kas siis ongi nii, et mida rohkem antakse, seda rohkem hakkad nõudma, kas inimese hing ei saa kunagi täis!? Kas ei olegi võimalik kunagi rahul olla!?

Võin küll kindlalt öelda, et minu ideaalne mees on tõeline Eesti mees, kes tundeid parema meelega ei avalda ja näitab neid välja pigem tegudega. Ilmselgelt minule kui vinguvale Eesti naisele on sellest ju vähe. Ma ikka ootan, et tuleks see romantik, keda me näeme Ameerika filmides ja viiks mind päikseloojangut vaatama, koos imelise õhtusöögiga ja kõige muu tiluliluga sinna juurde. Ja siis istudki ja ootad seda jama, mis sulle telekas igapäev ette söödetakse, pööramata tähelepanu tegelikule õnnele, mis minu ümber on. See tegelik õnn peitub palju lihtsamates ja ehedamates asjades. Kas või selles, et meie kodu valmib tema enda kuldsete käte läbi, meie esimese lapse voodi näeb lihtsalt imeline välja ja on samuti ise tehtud. Mind võetakse igal õhtul kaissu, ilma musita ei minda uksest välja ega magama ja meie laps on nõus alati isaga jääma kahekesi, kuigi ta on alles pooleaastane. See näitab tõsist pühendumust oma perele. Aga ikkagi me, naised, vingume.

Küll ja küll on mees üritanud selgeks teha, et kodu võiks olla koht, kuhu ta tahab hea meelega pärast rasket tööpäeva tulla. Veeta mõnusaid tunde oma perega. Rääkida oma päevast või lihtsalt mingitest huvitavatest asjadest ja tegeleda lapsega. Mitte tulla vingumist kuulama. Seda vingumist saab ju tänapäeva meedias niigi. Kodus võiks siis olla õnnelik selle üle, mis meil on, ja nautida neid hetki, mis meile koos on antud.

Ja siis ta jõuab koju ja miski on jälle naisel päeva jooksul hinge täis ajanud ja selle asemel, et ma ütleks, et kuule, jõle raske päev oli täna, hakkab peale hoopis vingumine. Lootuses, et tööst väsinud mees adub ise, mis mind siis nüüd tegelikult välja on vihastanud.

Lõppvaatus on sellel saagal see, et naise hirm mehest ilma jääda täitubki. Ja kes selles süüdi on? Ikka vinguv naine. Just nimelt see ving peletas mehe kodust eemale, otsima rahu, vaikust ja mõistmist.

Jõudes nüüd tagasi naistepäeva juurde, siis jah, ma sain lilli ja ma olen superõnnelik selle üle. Aga ma ei pane seda sotsiaalmeediasse ülesse, et teile näidata, kui ilus suhe mul on. Ma panen selle oma südamesse ja jätan selle mälestuse sinna koos uute mälestustega, mis me loome. Ma pühin eest selle mossis näo, mis tuli ette, nähes kõigi teie pilte seal feissbuukis ja lähen kallistan hoopis oma meest. Sest mul on aega olla õnnelik kodus oma mehe kaisus, mitte saades laike. Suudlen oma last põsele enne uinumist ja lähen magama õndsa teadmisega, et see ongi õnn. Ma olen õnnelik, meie pere on õnnelik ja ma lõpetan vingumise.