50 kilo kaotanud Jaanika lugu: suurest kaalukaotusest uue ametini

Jaanika. Foto: Aivar Kullamaa

Jaanika (36) oli varem täiesti tavaline kaalukõigutaja. Ta kehakaal liikus pidevalt üles ja siis pisut alla ja nii otsast peale, kuni ühel aastal kadus jäljetult pea 50 ülearust kilo, mis muutis palju muudki!

Keskkoolis polnud tal veel midagi viga. Nii ütleb Jaanika praegu, kuigi sel ajal tundus ta endale pisut liiga suur. «Reaalselt juurde võtma hakkasin siis, kui läksin müüjaks õppima ning kohe ka samal alal tööle asusin.» Kuigi töö oli füüsiline – pea kümme tundi pidevalt jalgadel seismist –, polnud sellest mingit kasu. Ka pidevad lisasammud maiustusteni ja tagasi ei saanud mõjuda. Tööpäevad lõppesid südaööle üsna lähedal ning siis seadis Jaanika sammud ühikasse, et seal enne magamaminekut paras ports friikaid ära süüa. Sellised päevad olid tavalised.

Kui kool sai läbi, suundus Jaanika tagasi kodukanti Märjamaale. «Aga šokolaadid võtsin kaasa,» ütleb ta piltlikult. Linnas külge jäänud harjumused olid rasked kaduma ja nii sai piimašokolaadist üks Jaanika lemmikuid. Kui kaalunumber 164 cm pikkuse juures juba 85 näitas ja enamik riideid enam selga ei läinud, otsustas Jaanika midagi ette võtta ja liitus kaalujälgijate grupiga. Tulemusi ei tulnud kaua oodata. Soovitud 12 kg kadus kolme-nelja kuuga. «See ei olnud üldse raske, ainult ma tegin seda täiesti valesti.» Jaanika räägib, kuidas ta hoidis punkte kokku, et nädalavahetusel nende arvel siidrit juua.

Tee rekordkaaluni

Kilod kadusid, kuni Jaanika kohtus oma elukaaslasega. Siis hakkas kehakaal jälle tõusma, mahavõetuga võrreldes tuli täpselt topelt tagasi. Varsti jäi Jaanika rasedaks ja lisandus veel 30 kilo. Raseduse lõpuks näitas kaal numbrit 125. «See oli raske rasedus, olin vett täis ja väga tugevas ülekaalus.» Jaanika lootis, et pärast sünnitust kaovad ka üleliigsed kilod, kuid nii ei läinud. Teist last oodates hakkas kaal esialgu üllatuslikult hoopis langema, raseduse viimastel kuudel kaalus Jaanika 100 kg ja pärast sünnitust oli jälle 85 kg peal tagasi. Teadlikult ta selleks midagi ei teinud. «Eks see kuidagi mu toitumisharjumuste muutumisega seotud oli, ma lihtsalt ei osanud sellele siis tähelepanu pöörata.»

Aga kaalukõikumised polnud veel läbi. Nii kaua, kui Jaanika rinda andis (paar kuud – toim) püsis kaal ilusti paigal. Pärast seda kordus sama muster. Kaal jõudis kerkida 111 peale, kuni lõpuks üks ülekaaluline sõbranna nii enda kui ka Jaanika toitumisnõustaja vastuvõtule kirja pani. «Ma olin selleks ajaks oma väljanägemisest juba väga häiritud. Vaatasin ennast peeglist ja polnud nähtuga üldse rahul, aga poleks ise ilmselt midagi ette võtnud. Elu läks ju kogu aeg siiski edasi. Kõik asjad said tehtud ja aetud ning ma polnud ka väga suures depressioonis.»

Esimene kohtumine ja hirm

Esimene külastus toimus kohe pärast jaanipäeva ja sealt naastes oli Jaanika kergelt öeldes mures. «Mul tuli oma menüüs nii palju muuta. Mõtlesin, kas see on ikka parim aeg. Suvi oli ju veel ees, kõik need grillipeod ja mööda Eestit sõitmised. Kartsin, et ma ei saa hakkama.» See oli ka esimene ja viimane kord, kui Jaanika oma ettevõtmises kõhkles. Toitumisnõustaja Risto Ojapõld andis kaasa ranged juhised. Jaanika soetas kaalu ja pidi hakkama oma toite esmalt kaaluma, ka külas olles. Samuti tuli iga päev tarbida puuvilju ja pähkleid. «Olin neid ka varem ostnud, aga siis sõime perega lihtsalt kõik korraga ära.»

Nüüd tuli Jaanikal hakata sööma neli korda päevas. «Mul oli kõht kogu aeg täis ja kogused tundusid, eriti alguses, ikka väga suured. Ma polnud sedasi üldse harjunud.» Juba esimesel nädalal kadus 3,7 kg. See andis motivatsiooni ja jõudu jätkamiseks. Tagantjärele mõeldes ütleb Jaanika, et jube hea, et lõdvaks laskmise aega ei antud – iga nädal sõideti toitumisnõustaja vastuvõtule, kes siis kaalus, konsulteeris ja tegi aeg-ajalt muudatusi menüüs, peamiselt toiduportsjoneid vähendades.

Ma olin ikka saiainimene

Kõige rohkem ümberharjumist vajas hommikusöök. «Ma olin ikka saiainimene.» Tavapärane oli päeva alustada vähemalt kolme saiaviiluga. «Ma teadsin ju küll, et leib on tervislikum valik, aga mulle see ei maitsenud ja siis ei ostnudki.» Muidugi teadis Jaanika, et liiga palju magusat pole hea, aga rohkem ta polnud tervislikku toitumisse süvenenud. Ka liikumise ja spordiga olid halvad lood. Ta ei teinud trenni ka kaalukaotuse ajal, küll aga vahetas murutraktori vana muruniiduki vastu ning proovis rohkem liikuda. «Saatsin traktori kuuri alla – ütlesin, et mul pole seda enam vaja!»

Pere oli toetav, kuid nõudis endale eraldi toitu. «Mees ütles kohe alguses, et midagi ei juhtu, kui ma selle kõigega lõpuni ei lähe. Mulle väga meeldis tema lähenemine, just see, et ta ei pressinud mulle midagi peale.»

Ajapikku õppis Jaanika hommikuputru lausa armastama ja peab seda siiani oma lemmiksöögiks. Tavaliselt teeb ta mitmeviljaputru, keetes seda vee ja piimaga ning lisades hiljem taldrikule kohupiima ja banaani. 300grammisest piimašokolaadist sai paar tükki tumedat ja alati oodatud filmiõhtud kartulikrõpsude ja muude ebatervislike snäkkidega asendusid vaid filmile keskendumisega. «Nüüd maitseb mulle kõik, mis on tervislik!»

Üks muutus viis teisteni

Mõnel nädalal ei läinud kaal alla ning ühel korral oli Jaanika hoopis juurde võtnud. Täpselt aasta möödudes oli ta kaotanud 46 kg ja kaal näitas lõpuks ometi kauasoovitud numbrit – 65.

Kaalukaotusest sai alguse päris mitu suurt ja väiksemat muutust. «Kõige üllatavam oli, et inimesed ei tundnud mind enam ära. Vaatasid mulle otsa nagu võõrad, kuniks ma esimesena teretasin.» Teise muutuse üle on Jaanika eriti õnnelik – ta sai kogu oma senise garderoobi ringi vahetada. «Viskasin rõõmuga kõik oma vanad ja peamiselt musta värvi riided ära.» Nüüd näeb Jaanikat kleitides ning roosades, sinistes ja kollastes toonides. Mitte enam suuruses XXL, vaid M. «Esimesed aastad pärast kaalukaotust vaatasin vanast harjumusest poes automaatselt suuri riideid. Mõnikord teen seda ikka veel,» räägib Jaanika naerdes. Komplimente tuleb pidevalt nii oma mehelt, kes ütleb, et Jaanika näeb väga hea välja, kui ka paljudelt teistelt. Ka enesekindlust on rohkem kui kunagi varem.

Oma kogemusest innustatuna otsustas Jaanika veel ühe suurema elumuutuse teha. Ta läks õppima toitumisnõustajaks ning võtab juba ka esimesi kliente Märjamaal vastu. Koolis käies on Jaanika teadmised arenenud ning nüüd sööb kogu pere õnnelikult sama toitu. Üks erinevus siiski jäi – vanast harjumusest kaalub Jaanika oma portsjonid endiselt üle. 

Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussis 2015. aasta juulis. Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!