Leelo Tungal: leidke aega, et üksteisele vana ja uue aja lugusid jutustada

Leelo Tungal Luksemburgi eestlaste mudilaskooriga. Foto: Erakogu

Kirjanik ja ajakirja Hea Laps peatoimetaja Leelo Tungal võrdles oma lapsepõlve aegseid jõule tänapäevaste pühadega. Näiteks kui tema oli väike, siis käisid päkapikud küll lapsi enne pühi piilumas, aga sussidesse kommitoomist ei harrastanud.

Millised on teie pere jõulutraditsioonid?

Usun, et millegi poolest on meie kõigi jõulud siin Eestimaal sarnased, samas on pühad igas kodus veidike erinevad. Samuti on iga aastakümne jõuludel omad väikesed erinevused nii toidulaua, kommete kui ka kingituste poolest.

Näiteks käisid minu lapsepõlves päkapikud küll lapsi enne pühi piilumas, aga sussidesse kommitoomist nad ei harrastanud. Maiustustega advendikalendrist ei osanud meie lastena unistadagi, mullu aga rippus selline kalender meie köögiseinal naljaga pooleks… koer Jürka tarvis – nii et turundusinimesed oskavad isegi sabaga sõpradele midagi uut pakkuda. Eks me kõik kipume kiruma pühade kommertsialiseerumist, samas ei kujuta siiski päris ilma kingitusteta jõulusid ette, kuigi sundust selleks ju pole.

Minu põlvkonna lapsepõlvejõulud olid kodused pühad – koolis, raadios ja hiljem ka teles kõneldi ainult nääridest: nääripuu, nääripidu, näärivana, näärivaheaeg. Olen kõik oma jõululaupäevad kodus veetnud, kuigi ülikooli ajal sätiti tihti eksameid ja arvestusi just 24. detsembri peale, aga õhtuks jõudsin ikka ema-isa juurde. Niisamuti on see ka nüüd – meie pere on koos lähimate sõpradega ikka kodus jõululaupäeval ja enamasti ka vana-aastaõhtul.

Ka road on enam-vähem samad mis vanasti, selle vahega, et metsjänest, mille mu jahimehest isa jõululauale tõi, pole enam aastaid maitsta saanud. Hapukapsad, pohlamoos, kõrvitsasalat ja ahjukartulid käivad nüüd seaprae või mõne linnu juurde. Tanguvorste, mida vanasti tõid kostiks taluinimestest peresõbrad, ostame praegu poest – needki on head, aga siiski pole neil sellist mõnusat vorstirohumaiku nagu omaaegsetel prisketel vereta tanguvorstidel.

Talulaste jõulud olid kindlasti veel mõnusamad. Kui ema rääkis, kuidas nad kogu perega jõuluõhtul loomadele leiba viisid, kujutasin ette, et tema kodutalus oli just samasugune sõim kui Jeesuslapse oma, mida oleksin tahtnud oma silmaga näha. Meie kodus olid ainult koerad ja kassid, aga isaga koos käisime metsas metskitsedele kase- ja lepavihtu, vahel ka viljavihke ja jämedat soola viimas. Kahjuks ei ilmunud metskitsed, põdrad ega jänesed söögisõime juurde enne, kui olime metsast lahkunud, koduloomadel olevat mu ema sõnul aga olnud jõuluõhtul erilised, salapärased näoilmed ja kanaõrrel olevat ta mudilasena päkapikkugi näinud…

Kõigest sellest jutustas memm ka minu lastele, aga nende jaoks jäi talumaailm veelgi kaugemaks ja muinasjutulisemaks. Kuid vähemasti René Eesperega koos tehtud laulus «Siis, kui minu vanaema» on need mälestused ikka veel alles. Mõtlen, et elu oleks sisukam ja peresuhted soojemad, kui ka praegused lapsed ja täiskasvanud leiaksid arvuti ja teleri kõrval aega, et üksteisele vana ja uue aja lugusid pajatada – muidu ollakse Õnne tänava ja Sigatüüka kooli asjadega rohkem kursis kui oma perelooga, kuigi igas suguseltsis on kindlasti mõnigi värvikas lugu ja huvitav isiksus…

Kuidas on muutnud jõulude mõtet teie jaoks vanaemaks saamine?

Minu esimene lapselaps pole veel pooleteiseaastanegi, nii et pikki lugusid talle jutustada veel ei saa, aga kindlasti annab tema juuresolek jõuludele selle erilise võlu, mis täiskasvanute maailmas kipub tuhmuma. Esimene suur ja siiras rõõm kuusest ja küünlasärast, rõõm vanadest jõululauludest ja üheskoos olemisest, jõuluvanast (kes nüüd peab ilmselt olema ikka see «päris») – kõik see annab uut võlu ka suurte inimeste pühadele.

Mis kindlasti ei puudu teie jõululaualt? Kas on aastate jooksul välja kujunenud omad jõululemmikud?

Jõululauda ei kujuta ette hapukapsata, verivorstide ja praeta. Piparkooke tuleb ka, kas või lõhna pärast plaaditäis või paar küpsetada. Pühade jooksul tuleb ikka kindlasti ka vana head rosoljet teha. Tihti keedan ise ka sülti, kuigi iga kord olen seda hilisõhtul kaussidesse tarduma tõstes endale tõotanud, et olgu see viimane kord ennast vaevata sellise toiduga, mida võiks vabalt ju kauplusest osta. Aga kui ikka mõni koot poeletist vastu vaatab, siis meenub kohe, et poesüldil on ikka teine maitse ja teistmoodi kallerdis. Mulle meeldib vahel ka igasuguseid muude maade retsepte katsetada, aga mitte jõuluajal – siis olgu kõik ikka nagu vanasti!

Magusa poole pealt tekib muudatusi rohkem: vanasti oli rohkem viitsimist kooke ja kringlitki küpsetada, nüüd teeme lisaks piparkookidele vahel pruuni bumerangikooki, mille retsepti leidsin lastega kodus olles Salme Masso «Rahvaste toitudest» ja mis on sestpeale meie koogirepertuaari jäänudki. Aga eks ole kaasas käidud ka vahvli- ja trühvlimoodidega, tuuletaskute ja küpsisetortide hooaegadega. Juba mõnda aega küpsetab noorim tütar koduleiba, mis on väga maitsev ja toitev, nii et tundub päris usutavana, et vanadele eestlastele oli leib see põhitoit ja kõike muud nimetati leivaKÕRVASEKS.

Kuidas vaatate mööduvale aastale tagasi – kas olete sellega rahul? Teil on jõuluks välja tulnud lasteraamat «Jõuluvana, kes kartis lapsi», Estonias kõlab laste- ja noortemuusikal «Käsikivi kosmosest» teie sõnadele, teie tekste viisistavad mitmed laululoojad pidevalt, samas veate ajakirja Hea Laps. Kuidas te seda kõike jõuate?

Mööduv aasta oli lugemisaasta – minule tähendas see kahjuks ka seda, et kirjutada sain väga-väga vähe. Oli palju huvitavaid sõite ja kohtumisi toredate laste ja imetlusväärsete õpetajatega kõikjal üle Eesti ja ka piiritagustes eesti koolides.

Veendusin oma silma ja kõrvaga, et nii Tamperes, Luksemburgis, Stockholmis, Pariisis kui ka Londonis hoiavad eestlased au sees oma emakeelt ja loevad üpriski palju eesti kirjandust. Kõigilt neilt rändudelt tõin kaasa rohkesti materjali ka Hea Lapse jaoks, aga ega peale ajakirja toimetamise millekski muuks enam aega ega energiat üle ei jäänud.

«Käsikivi kosmosest» libreto sai Olav Ehalale antud juba enam kui aasta tagasi – Olavi talendile võib muidugi iga ilmaga kindel olla, kuid Estonia etendusel üllatasid mind Otsa-kooli andekad noored muusikud, kelle seas on kindlasti mitu tulevikutähte: nii tempokat ja samas ka tundevarjunditega arvestavat etendust poleks osanud oodatagi.

Algaval aastal tahaksin rohkem kirjutada. Juba mõnda aega seisab poolikuna «Seltsimees lapse» kolmas osa ja on muidki südamel kripeldavaid asju. Tahes-tahtmata tuleb õppida rohkem ei ütlema, kuigi üle tosina juba ette kokku lepitud ürituse on juba ees ootamas.

Kellest või millest «Jõuluvana, kes kartis lapsi» on inspireeritud?

Jõuluraamatuid meeldib mulle teha juba kas või sellepärast, et olen maast-madalast jõulumehe-saladuses «sees» olnud: aitasin juba mudilasena isal ennast koolipidude ajal jõuluvanaks (tollal küll nime poolest näärivanaks) ehtida, mis tegelikult ei võtnud neilt mängudelt siiski oma võlu ära.

Ma ei mõista neid inimesi, kes ütlevad, et jõuluvana tegemine on mõttetu mäng või laste petmine. Ka täiskasvanute mängudel on oma atribuutika: vaadake näiteks hokimängijaid – kas pole need veidralt riietatud kujud, kes – ise veel täiskasvanud! – kepid käes, musta litrit jääl taga ajavad, ja staadionitäis täiskasvanuid jälgib ärevusega nende tritsutamist? Ei kingitusi teistele, ei piparkooke ega ilusaid laule – parimal juhul pasunate üürgamine ja tibutants külmunud jäsemete soojendamiseks! Kes ei usu jõuluvana, see ärgu uskugu ka hokimängijaid!

Kuigi pealtnäha on kõik jõulupeod ja jõuluvanad sarnased, juhtub jõulude ajal igasuguseid asju, eriti lastega peredes, ning need lood lausa kutsuvad ennast kirja panema. Mullu panin oma jõululuuletused kokku raamatusse «Jõuluajal juhtuvadki imed», millele Ilon Wikland joonistas mu rõõmuks just sellise kaanepildi, mis meenutas minu lapsepõlve jõulusid.

Mul on kunstnikega üldse vedanud: ka tänavuses jõulujuturaamatus on soojad ja muhedad pildid, mille autoriks on Anne Linnamägi. Ehk julgustab «Jõuluvana, kes kartis lapsi» väheke neid mudilasi, kes jõulumeest pelgavad? Igatahes on kõik selle raamatu jutud õnneliku lõpuga, nagu laste jaoks jõulude ajal (ja miks mitte ka alati?) peabki olema!